Päev banaanidega

Alustasime pool 6 äratusega ja Arne va seganeloom ronis kohe välja ja jättis ukse lahti - hommikud on siin teadagi - külmad ju. Leidsime esimese korraga õigesse kohta ja teised töötajad ka vaikselt kogunesid - nimesid ei mäleta: Adam, Jim, David, Peter... rohkem ei mäleta. Igastahes läks asi lahti nii, et sõidsime kellegi Land Cruiseriga suure ringiga sama shedi taha kus me enne istusime (jalgsi oleks olnud meil 15m teekond olnud ikkagi). Hüppasime traktorikasti, mis oli kergelt imelik (kunagi vb viitsin teha pilti sellest) ja sõitsime istandusse, banaanipuude vahele. Päev põhimõtteliselt koosneski meil kobarate traktorikasti tassimisest. Meiega koos olid kaks Belgia poissi ja üks sakslane, kes teravate matšeetedega (matšeeta?) tõrjusid kobarate ümbert lehti ja lõpuks lõid ka kobaravarre pooleks. Põhimõtteliselt korjatakse neid kobaraid, mis on piisavalt raskeks muutunud ja banaanipuu pooleks murdnud ning maapinna lähedale vajunud juba - seega järjest kõike tühjaks ei korja, vaid need mis on alla tulnud. Protseduur nägi välja umbes selline: noamees läks ees ja leidis allalangenud oksa, puhastas selle muust jamast, et ma saaksin banaanikoti (kobaral on suur kartulikoti suurune kilekott ümber - ma veel ei tea miks, ja see on naeltega puu küljes kinni) naelad välja võtta ning vaadata, kas see kobar kõlbab korjamiseks (erinevad muljumisjäljed ja lõhn on siis, kui ei ole hea kobar, olen juba spets) kui kõlbab, siis jääb kott peale ning vars lüüakse selle terariistaga läbi, kui on halb kott, siis võtan koti ära ning külamees raiub selle kobara katki, et see kiiremini kõduneks vist. Ja viimaseks mõlemal juhul raiutakse läbi banaanipuu tüvi umbes 170cm kõrguselt ning jäetakse kahe rea vahele mädanema. Enamasti läheb tapariist esimese löögiga läbi kogu tüve (tüvi on tegelikult seest suht tühi ja nagu oleks joogikõrsi täis). Peale seda tuleb see kobar sinna imelikku traktorikasti tassida ning järgmise järgi minna. Kasti mahub umbes ma ei teagi...70-80 kobarat kokku ja see võtab aega umbes 45-60 minutit. Õnneks peale seda kui traktor ära läks ja tühja käruga tagasi tuli, läks 10-15 minutit ning siis sai rahulikult istuda. No ega muul ajal ka eriti rabelemist ei olnud, rahulikult omas tempos. Hea on ka see, et siin on pausid tööaja sisse arvestatud (va. lõuna, 45 minutit). Seega tegimegi poole seitsmest üheksani 3 kasti, poole kümnest poole üheni 3 kasti ja peale lõunat veel 3 kasti ning oligi päev õhtus. Aga see ei olnud veel kõik. Peale tööd oli tükk tegemist, et ennast puhtaks saada. Kuna banaanipuid pritsitakse diislikütusega, siis on kõik mida me näpime, diisliga koos. Õhtuks kattis käsi ühtlane must kiht ja jalad olid samamoodi selle jamaga kõik koos. Dushi all läks oma 45 minutit, et kõik lahti leotada ja mitu korda üle loputada. Homseks andsid naabertoa koreakad meile kindad... peaks vist midagi pikkade käistega ja pikkade säärtega riietust kandma hakkama.

Käisime IGA Supermarketis ja ostsime igasugust toidukraami ja tegime homseks hommikuseks pausiks kerged eined valmis, et ei peaks niisama seal passima kui teised söövad...100 dollarit läks ära ja vaatab millal järgmine kord peab jälle minema. Õnneks on pood 2 km kaugusel ja kõik on nüüd käe-jala juures ning on olemas ka telefonilevi, tänu sellele ka internet hetkel.

Arne ja naabrimees läksid jälle selle tüübi juurde kelle Magnalt me piduriklotsid ja -kettad saame. Õige tegu oleks kohe magama minna.