Täpselt nagu Eestis!

Ilm on viimasel ajal siis selline olnud nagu Eestis on alati puhkuse ajal või just siis kui mingi hea üritus tulemas. Pilves ja tuuline. Täna hommikul oli eriline flashback, sest ninna ilmus heina-rohu lõhna ning hommikupäikese asemel oli hommikupilvetagunepäike. Ega see arusaamine, et oled teises maailma otsas on juba väga ammu kadunud, eks WA ja tuhanded kilomeetrid kõrbe muudavad seda arvamust veidi, kuid siin Queenslandi põhjarannikul on täpselt nagu Eestis nagu ma seda juba mitu kuud tagasi mainisin kui siia sõitsime.

Läbi

Täna siis oli viimane poolik tööpäev, mis möödus kiirelt ja lõbusalt ning nüüd 3 vaba päeva ja esmaspäeval liigume Cairnsi, täiendame varusid ning võtame suuna põhja poole - Cape Yorki poolsaarele. Miinuseks seal on see, et peame maha sõitma ca 1500 km kruusateid aga see kõik pidi seda vaeva väärt olema. Töökaaslasest traktorijuht sõitis seal eelmine aasta iga kuu ja andis piisavalt palju näpunäiteid ja vihjeid millest peab kinni pidama ja millest mitte. No worries!

This is CASEY, she's #4 prostitute in Mareeba.

Vabandused pildikvaliteedi pärast, olin unustanud telefoni kaamera 0.3 megapiksliseid pilte tegema.


Tegelikult on asjal nimeks CASE aga meil on ükskõik ning oleme tolmuse traktori igasuguseid nilbuseid täis kirjutanud ja joonistanud. Te ei kujuta ette kui palju erinevaid roppuseid kohalikud oskavad...nüüd oskavad ka Eesti roppuseid.

CASE JXU85 on minu uueks farmimasinaks millega kiva korjame, ees väike laaduriga kopp ja taga ei ole midagi. Ülimugav ametikõrgendus, istu päev otsa varjulises kabiinis ja sõida meetri kaupa edasi ning oota kuni kopp kive täis saab ning tuleb veoauto (30-40a vanune Bedford, kutsume teda "old faithful") kasti tühendada...ja nii on.

Kes on näinud filmi "Superbad" siis võite ette kujutada mis pildikesi me igale tolmuga kaetud pinnale joonistame, siia ma neid panema ei hakka.

Meie elukohast 30 meetri kaugusel jäi eelmisel nädalal känguru auto alla ja täna hommikul oli meil väljakannatamatu laibahais, õnneks lõunaks oli tuul pöördunud ning polnud midagi tunda, loodame, et tuul jälle Cairnsi poolt puhuma ei hakka.

Omamoodi huumor on olnud viimastel päevadel ka see, et alati kui kõige suurem boss istanduses ringsõite teeb, siis oleme meie alati olnud sunnitud puhkehetke veetma (kas oleme just jõudnud kuskile ja ootame väiksemat bossi või lihtsalt tühjendatakse veoautot ning meile on antud käsk "take five"... igastahes ühel päeval sõitis ta meist 3 korda mööda ja iga kord me istusime varjus... alati lootsime, et ta meid ei näe, aga ikka nägi kuid ei lasknud ennast häirida vaid lehvitas meile.


Aivar uuris ühe karavanipargi elaniku käest, et mis mehega tegu ning sai uskumatu info omanikuks. Üks 60-70 aastane vanamees meil siin, väga tagasihoidlikute elukommetega kuid varjab päris huvitavat lugu: tuli Austraaliasse Ungarist ning oli pagar. Kuna siin ei olnud Euroopa pirukad ja koogid levinud, siis kasutades oma retsepte, viis kohaliku pagaribisnisi uuele tasemele, oskas hästi valmistada Euroopa stiilis asju ning rahvale oli väga meeldinud. Tegi pagaritöökoja omanikuga diili, et saab mingi protsendi müügituludest ja veel midagi lisaks. Tänu enneolematule menule tõusis tema nädalapalk 700 dollarilt 15000 dollarini. Ja nii umbes 10 aastat järjest... seega tegu on miljonäriga kes elab karavanipargis ja sõidab vana Nissan Pintaraga. Ütles, et sai jahu sees töötamisest Astma ning Siinne mägedevaheline kliima on temale parim, kui läheb rannikule lähemale, siis hakkab kohe niiskest õhust lämbuma. Igastahes imelik vanamees.


Bye, freaks!

Taipanite orus autoga kinni

No kõik juhtus siis järgnevalt: Arne ja Aivar põrutasid jälle Cairnsi, et Magnale juppe osta ja seda vähekene pimpida: istmekatted, stereosüsteemid ja vb veel midagi. Me passisime Stephaniga karavanis ja mingi hetk helistasime Matthewile, prantslasele, et võiks kalale minna. Otsustasime, et uurime järgi selle koha mis meie töökoha taga on, töölised kutsuvad seda Taipani Oruks, kuna keegi olevat seal madusid näinud, taipanid on vist üldse kõige mürgisemad siin ja ei pidavat inimesi kartma ning mürgihammustus tapab 3 sekundiga. Mürgimadusid seal vb isegi on, sest alles eelmine nädal oli meil istanduses salapäraselt surnud känguru. Aga muu jutt on arvatavasti järjekordne Austraalia bullshit story. Umbes nädal aega tagasi oli keegi meie viimase istanduse tagant mäest alla kopaga tee moodi asja sisse lükanud ja me sõitsime sealt rõõmsalt alla ning läksime kalale. Kuna mulle õnge ei jätkunud, ei lasknud ma pead norgu vaid testisin oma uut kokkupandavat tooli, kõlaritega ja puha - saan sinna ühendada ipodi, telefoni, mistahes meediapleieri. Kuna vool oli kiire, siis ilmselgelt seal kala ei olnud, max tunnikese olime ja siis mõtlesime, et lähme ühe silla alla kuna seal on aeglane vool... Orust välja viis umbes 200 meetri pikkune kopaga tehtud rada ja selle tõus oli nii 30-40 kraadi, vaheldus veidikene ja pinnakatteks oli pehme liiv-kruus-suured kivid. Mis seal ikka, rummulukud peale ja nelivedu sisse... aga mis siis juhtus oli see, et jäime keset mäge kinni - rattad lihtsalt käisid ringi kuna see pinnas oli nii pude. Tagurdasime, proovisime veel, proovisime ka mööda heinarada, aga see läks väga järsuks... No mis nüüd teha, üles ei saa. Üheks väljapääsuks oleksime pidanud lahti võtma naaberfarmi okastraataia ja teisel pool aeda oli sõidetav tee... aga me ei tahtnud teha seda, kuna mingi kopamees Gennaadi oli seal müttamas ja raudselt see ei oleks meeldinud... andsin Stephanile väikese vihje, et proovigu teise käiguga kuna esimese käiguga ja aeglustiga oli ratastel lihtsalt liiga palju väändemomenti ja autol polnud kiirust... jõudsime selle meetodiga umbes 10 meetrit kaugemale ja siis vajus pehmele poolele uuesti ära ja siis me enam väga ei proovinud. Otsustasime aja maha võtta ja mõtlema hakata, kas tuua farmi juurest traktor, oodata esmaspäevani ja siis tuua traktor, helistada mõnele tuttavale kes välja kutsuks... no igastahes helistasime Arnele ja Aivarile, kes just olid maitsvat biifsteeki nautimas Korallimere kaldal ning andsime käsu, et mingu otsigu mõnest poest käsivints kuna me oleme natukene kinni. Nad ei olnud üldse rõõmsad kuna tahtsid peale prae veel õlutit mekkida veidikene. Natukese aja pärast siiski nad helistasid ja ütlesid, et elektriline vints maksab 1700 dollarit ning käsivintse poes ei ole, ainuke asi mis käsivintsi meenutab on veose kinnitusrihm pingutiga. Mõtlesime veidi ja käskisime neil küsida müüjalt, et kuskohast võib saada käsivintsi. Igastahes järgmine kõne oli edukas ja poisid leidsid "4WD Recovery Kit" nimelise jublaka mis koosneb 20 meetri pikkusest konksuga trossist ja siis kangimehhanismist mis edasi-tagasi kangitades tõmbab trossi iga tõmbega umbes tolli võrra edasi. Summaks 370 dollarit. Käskisime ära osta! Siis läksime uuesti kalale kuna ei viitsinud neid auto juures oodata. Külmakastis oli ju veel õlutki järgi. Kala ikka ei saanud aga see ei olnudki põhiline. Kui A&A jõudsid tunni aja pärast, siis läks veel umbes pool tundi ja saime auto mäest üles vintsitud... vaja oli umbes paari meetrit, et pehme pinnase pealt ära saada... kasuks tuli jälle minu väike teadmine sellest, et kui raskel pinnasel rattad ringi käivad, siis tasub proovida madalamat käiku kuna diferentsiaal jagab jõudu siis rataste vahel ühtlasemalt (uurige diferentsiaalide teemat www.howstuffworks.com, ja need inimesed kes ütlevad, et ma raiskasin ainult oma aega internetis passides - IN YOUR FACE) Igatahes sujuvalt natuke vintsides ühe puu küljest saime auto liikuma ja mäest üles - selle kangisüsteemi tagajärjel suutsin ma ennast täiesti märjaks higistada, tegime küll seda vahetustega, aga ikkagi suutsin mina enim rabeleda... samamoodi sai enne istutud ilma särgita ja tänu sellele sain veidikene jumet juurde :) Igatahes: lõpp hea, kõik hea. Nüüd me julgeme igale poole sõita, sest meil on recovery kit autos olemas!

Eksirännak

Passisime Stephaniga kahekesi kodus ja läksime hulluks. Võtsime kaardi ja leidsime, et siin lähedal on üks järv mille juurde viib vaid maastikusõidu rada ja see polegi eriti kaugel. Targa ajuga jätsime muidugi kaardi koju kuna teadsime, et peale Davies Creeki teed peaks see õige teeots ka tulema. Natukese aja pärast keerasimegi juba paremale ja silt näitas üldse teist asja mida näha tahtsime, pidime minema järve äärde kus on kristallkaljud või midagi sarnast, silt aga näitas "Cedar Creek Resort" mõtlesime, et mis siis ikka, kaardi pealt jäi ju meil selline asi meelde. Teepeal olid muidugi imelikud sildid mis seletasid, et ei, te ei ole eksinud, veel... Vahepeal läks tee kaheks ja sõitsime vaikselt edasi kuni jõudsimegi kuurortisse, see oli selline peen koht keset mittemidagist, seal puhkavad inimesed kellel paistab raha olevat...ja vanurid. Küsisime siis receptionist, et mis värk on, et miks siin järve ega kaljusid ei ole. Siis tüüp seletas, et eiei, siit ikka otse ei saa ja me peame peaaegu Cairnsi sõitma ning sealt siis läheb tee. Küsis veel, et mis auto meil on, sest sõiduautoga sinna ei tasu trügida. Ütlesime, et no worries, meil on LC ja eks me siis seikleme. Tüüp andis kohaliku kaardi ka, kus kõik ilusti peal (ja selle kaardi peal ei läinud see tee järve äärde samast kohast kust atlase peal). Istusime autosse ja tüüp jooksis meile järgi ja ütles, et kui me siit nüüd asfaltini sõidame ja siis ristmikult vasakule keerame, siis on seal vihmametsa-laudtee jalgsirada mis on väga ilus vaadata ning me võiks sinna sõita kui meil aega on, ületada tuleb paar väikest jõge, aga ta ütles, et ega nendes üle poole meetri vett ei ole hetkel. Sõitsimegi siis õigest kohast vasakule ja natukese aja pärast nägime ühte Mazda 323'e mis parkis ühe jõeületuskoha ees - mida nad üldse mõtlevad endast. Igastahes ületasime esimese jõe, sõitsime mõned minutid, ületasime teise ja kolmandagi ja siis oligi väike 300 meetrine laudadest terrassi moodi jalutusrada täiesti metsikus vihmametsas. Vaatamisväärsuseks olid "Fig Tree" nimelised taimed, mis põhismõtteliselt kasvavad suurte puude ümber ja lõpuks suretavad ta välja, jäädes ise hästi võimsaks. Kõige jämedam puude kogu oli vast 30 meetrise läbimõõduga ja seest tühi aretis, võttis ikka jahedaks küll, sest tänu tihedale taimestikule ei pääsenud eriti päikesevalgust maapinnale ning soojust samamoodi mitte. Kõik puud olid hästi kõrged ja peenikesed + siis need parasiidid mis ronisid samamoodi kõrgemale päikese poole. Väga uhke vaatepilt. Kui ring tehtud, siis mõtlesime, et mis siis ikka, sõidame edasi. Ületasime veel vähemalt 6 jõge ja rohkem ei paistnud laudteesid olevat, samas tagasi ei viitsinud ka pöörata. Vahepeal oli lahtine värav mille peal oli silt, et see on Queenslandi energeetikafirma teema siin ja ärge edasi sõitke, kuna me ei oska inglise keelt, siis ikkagi sõitsime. Lõpuks avastasime ennast mäe otsast kus olid siis kõrgepingeliinide tornid, seega oli kogu energeetikateema selles, aga miks sinna keelatud sõita oli, on arusaamatu. Igastahes sain mäe otsas isegi mobiililevi lõpuks ning telefoniga kaarte vaadates näitas GPS, et oleme tegelikult ikkagi õige tee peal mis viib järve äärde... Muidugi oli otsustamisemoment, sest me olime mingi 2 tundi sõitnud vist sinna punkti. Võtsime vastu otsuse, et lähme ikkagi edasi. Saime 100 meetrit sõita, siis oli Cairns Water nimelise firma hoiatus, et siit punktist edasisõitmine ei ole lubatud kuna tee võib ohtlikuks osutuda (mööda mäekülge ikkagi) siis otsustasime tagasi sõita mööda tuldud radu ning nüüd olemegi tagasi kodus.

Arne ja Aivar olid ka just Athertonist tagasi jõudnud ja Magnale 4 uut rehvi saanud mingi megapika seikluse tagajärel + mehaanikute juures käies said teada, et kollektori poldid olid murdunud mitte välja tulnud - täpselt seda ma neile viimased 2 kuud olen seletanud.

2 nädalat veel

Otsustasime selle jama siin ära lõpetada. Korralik rahasumma on kõrvale pandud ja oleks aeg veidikene puhata ja mängida (loe: reisida ja sõita). Võtsime Stephaniga eesmärgiks vallutada esimese asjana Cape York'i poolsaar (pead hetkel ei anna, aga peaksime jõudma Austraalia mandriosa kõige lõunapoolsemasse punkti), sealt edasi Darwinisse-Broome'i ja mööda Lääne-Austraaliat tagasi Perthi. Üritame järgida Savannah Way marsruute ja vaatamisväärsusi + läbida kõrbemarsruute ja 4x4 maastikuradasid. Kogu matka pikkus on umbes 3-4 nädalat, kõik muidugi oleneb missugused on teed ja kas auto vastu peab, oleme nüüd korda teinud kaugtuled, sildade reguleerimise, varutud võimsam inverter, tagaosasse on ehitatud lahtikäiv voodi ja veel on vaja keevitada veidikene juhiust. Mõtlen veel, kuskohast endale osta juurde telk igaks juhuks ja magamiskott + muud pudipadi, vist Cairnsist backpackerite hostelitest kuulutusi jälgima, saab 100-200 dollariga kogu kompoti. Uuringi hetkel Savannah Way (Läänekallast Idakaldaga ühendav maaliline marsruut) kodulehte www.savannahway.com.au kus on kogu marsruudi kaart, kliima, teede olukord, reisinipid ja kohtade kirjeldused, uurige järgi, siis jäävad lollid küsimused ära. Üritan ka arvutisse leida mõnda asjalikku kaarti/atlast mida GPS abil kasutada, kuid tundub, et lootusetu otsimine, kui keegi teab, siis andke märku. Telefonis on ilusti Austraalia kaart olemas (ahjaa, ma ostsin endale Eestist 1000 krooniga kasutatud Nokia N95 mobiiltelefoni mille sain posti kaudu kätte nädalaga ja see läks maksma 114 krooni, lisaks tuli eBay kaudu tellida uus displei, mis läks maksma 28 dollarit, hea diil, sain ca 8000.- kroonise telefoni (poehind vast) kätte umbes 1500 krooniga, palju parem kui minu senine E65)

Täna on järjekordne "public holiday" kuna Cairnsis on mingi karneval kuhu kõik tahavad minna, seega on kõik poed jälle kinni ja linn inimestest tühi. Arne ja Aivar läksid oma autodega Athertoni mehaanikute juurde. Aivar sai inglasest sõbralt tasuta Mitsubishi bussi ja Arne liigub Brisbane poole edasi meie ostetud Magnaga, mis elas vahepeal üle väikese avarii (Aivar sõitis hommikupimeduses tööle ja üritas vältida kokkupõrget känguruga - tabas hoopiski suurt kivi ja liiklusmärki, midagi hullu pole: tagasivaatepeegel läks katki, väikesed mölgid esitiival ja uksel ning suurem mölk küljekarbis.


Muidu läheb hästi. Seagripis ei ole, imelikud/mürgised/ohtlikud elukad pole hammustanud, juuksed on peas, habe on juustest vist veidi pikem küll - varsti ajan ära.

Hahaa

Vahepeal on palju juhtunud. Pajatan veidikene nüüd siis kõigest siin, minu enda isiklikus uudisteportaalis!

Töö: tööd jätkub, kohustuslik aeg on nüüd tehtud ja plaanid edasiseks on hetkel lahtised, sest neid on mitmeid.

Lõbu: vaja minna reefile, ehk siis meil on siin Suur Korallrahu pea kogu QLD merepiiri ääres. Inglise keeles Great Barrier Reef - otsige googlist kui keegi pole varem kokku puutunud. Kristjan lubas soodukat teha, arvatavasti lähiajal teeme väikese reisi merele.

Tööl oleme viimasel ajal teinud puude puhastamist igast sodist ja viimased päevad korjasime kive uuelt põllult - väga lebo töö, kopaga traktor sõidab meie järel ja kuuekesi loobime kopa kive täis ja siis ta läheb seda tühjendama... palka saame istumise eest, sest ülemus annab meile aina pikemaid puhkepause. Aina rohkem oleme madusid ja SUURI ämblikke nägema hakanud. Teises farmis on üks tööline, kes jutu järgi pidevalt põgeneb taipanite eest kuna need maod ei karda inimest ja jätkavad ründamist isegi kui neist eemale joosta. Jutu järgi elad 3 sekundit peale maohammustust. Aga no ega selle Kevini juttu ei tasu üldse uskuda kunagi, nagu ka enamus austraallaste jutt on puhas BS.

Ükspäev koju sõites oli teeääres ilus punane Holden Commodore müügis, 3.8 liitrine V6 ja ilusti korras ning puhas. Hinnaks vaid 2000 dollarit. Helistasin omanikule ja tegin proovisõidu. Vigadeks oli auk väljalaskes, mis ei teinud häält ja väike õlileke (iga nelja-viie kuu tagant oli vaja õli juurde valada...see nüüd küll leke ei ole nii suure mootori puhul). Tegin isegi proovisõitu ja oli mugav küll. Rego kehtis veel kuu aega ja selle aja jooksul oleks pidanud laskma pisiasjad korda teha, et turvasertifikaat saada mehaanikult ning enda nimega arvele võtta. Lubasin mõtelda veidi ja tagasi helistada. Järgmisel päeval helistades hakkas tal vist ikka autost kahju ja hakkas seletama, et nad heameelega teevad ise korda ja müüvad kallimalt või siis müüvad mulle auto registreerimata ja mina peaks ise mööda töökodasid jooksma. Kuna ei tea kui karm see kord siinkandis on, siis ei hakanud riski võtma.

Stephan pakkus välja variandi, et kui ma tahan, siis võin ka temaga tagasi läänerannikule sõita. Pakkumine on ahvatlev, kuna saame sõita igale poole kuhu sõiduautoga ei saa, samas ma tean, et WA on suht kõrb väljaspool asustust... lähinädalatel selgub kuna tal on veidi raha vaja koguda.

Maksutagastus. Maksuaasta lõpp ja uue algus vahetus juuni-juuliga ning sellega seoses on vaja teha tulumaksudeklaratsioon. Kuna oleme maksnud makse 30%, ehk siis mitteresidendi maksumäära järgi ning tegelikult siiski oleme maksuseaduse silmis residendid (resident for tax purposes) on meil õigus tagasi saada suur posu makstud maksu. Teeninud oleme üle 9000 dollari ja sealt makse maksnud üle 2700 dollari mis me maksukalkulaatori ja deklaratsiooni täitmisel kõik tagasi saame. Ärge küsige kuidas see süsteem siin toimib, sest isegi aussied isegi ei tea, nad ainult on rõõmsad kui kuskilt raha tagasi tuleb. Deklaratsiooni esitamiseks on mitu võimalust: internet (USKUMATU ja liiga hea, et olla tõsi ;)), kui interneti vahendusel esitada ei saa (ma ei saanud) siis tuleb paberid posti panna, kui oled kogu maksuaasta ajal riigis olnud, siis saad telefoni teel teha kiirdeklaratsiooni ja viimase variandina on olemas spetsiaalsed ettevõtted mis aitavad sul maksutagastust saada - taxback office. See toimib nii, et nemad saavad kogu sinu maksutagastuse ja võtavad siis teenustasu ja ülejäänud kannavad sulle edasi. Kui sa raha tagasi ei saa, siis teenustasu ka enamasti maksma ei pea. Proovisime esialgu internetis E-Tax programmi abil teha aga kui jõudsime esitamiseni siis ei õnnestunud see, kuna maksuamet ei suutnud mu isikut tuvastada, minust ei ole märki maas. Seega variandid on minna taxback kontorisse või saata postiga, kogu jama võtab 6-8 nädalat aega.

Täna õhtul on meil plaanis rodeole minna. Siinse linna aasta suurim sündmus, eile oli peatänaval paraad, mille me maha magasime ja täna on siis õige üritus - Mareeba Mazda Rodeo. Linnast väljas on suur rodeoareen ja üldse kogu ümbruskond on rahvast täis olnud viimasel nädalal. Eks paistab kas mahume üldse sinna ära.