No kõik juhtus siis järgnevalt: Arne ja Aivar põrutasid jälle Cairnsi, et Magnale juppe osta ja seda vähekene pimpida: istmekatted, stereosüsteemid ja vb veel midagi. Me passisime Stephaniga karavanis ja mingi hetk helistasime Matthewile, prantslasele, et võiks kalale minna. Otsustasime, et uurime järgi selle koha mis meie töökoha taga on, töölised kutsuvad seda Taipani Oruks, kuna keegi olevat seal madusid näinud, taipanid on vist üldse kõige mürgisemad siin ja ei pidavat inimesi kartma ning mürgihammustus tapab 3 sekundiga. Mürgimadusid seal vb isegi on, sest alles eelmine nädal oli meil istanduses salapäraselt surnud känguru. Aga muu jutt on arvatavasti järjekordne Austraalia bullshit story. Umbes nädal aega tagasi oli keegi meie viimase istanduse tagant mäest alla kopaga tee moodi asja sisse lükanud ja me sõitsime sealt rõõmsalt alla ning läksime kalale. Kuna mulle õnge ei jätkunud, ei lasknud ma pead norgu vaid testisin oma uut kokkupandavat tooli, kõlaritega ja puha - saan sinna ühendada ipodi, telefoni, mistahes meediapleieri. Kuna vool oli kiire, siis ilmselgelt seal kala ei olnud, max tunnikese olime ja siis mõtlesime, et lähme ühe silla alla kuna seal on aeglane vool... Orust välja viis umbes 200 meetri pikkune kopaga tehtud rada ja selle tõus oli nii 30-40 kraadi, vaheldus veidikene ja pinnakatteks oli pehme liiv-kruus-suured kivid. Mis seal ikka, rummulukud peale ja nelivedu sisse... aga mis siis juhtus oli see, et jäime keset mäge kinni - rattad lihtsalt käisid ringi kuna see pinnas oli nii pude. Tagurdasime, proovisime veel, proovisime ka mööda heinarada, aga see läks väga järsuks... No mis nüüd teha, üles ei saa. Üheks väljapääsuks oleksime pidanud lahti võtma naaberfarmi okastraataia ja teisel pool aeda oli sõidetav tee... aga me ei tahtnud teha seda, kuna mingi kopamees Gennaadi oli seal müttamas ja raudselt see ei oleks meeldinud... andsin Stephanile väikese vihje, et proovigu teise käiguga kuna esimese käiguga ja aeglustiga oli ratastel lihtsalt liiga palju väändemomenti ja autol polnud kiirust... jõudsime selle meetodiga umbes 10 meetrit kaugemale ja siis vajus pehmele poolele uuesti ära ja siis me enam väga ei proovinud. Otsustasime aja maha võtta ja mõtlema hakata, kas tuua farmi juurest traktor, oodata esmaspäevani ja siis tuua traktor, helistada mõnele tuttavale kes välja kutsuks... no igastahes helistasime Arnele ja Aivarile, kes just olid maitsvat biifsteeki nautimas Korallimere kaldal ning andsime käsu, et mingu otsigu mõnest poest käsivints kuna me oleme natukene kinni. Nad ei olnud üldse rõõmsad kuna tahtsid peale prae veel õlutit mekkida veidikene. Natukese aja pärast siiski nad helistasid ja ütlesid, et elektriline vints maksab 1700 dollarit ning käsivintse poes ei ole, ainuke asi mis käsivintsi meenutab on veose kinnitusrihm pingutiga. Mõtlesime veidi ja käskisime neil küsida müüjalt, et kuskohast võib saada käsivintsi. Igastahes järgmine kõne oli edukas ja poisid leidsid "4WD Recovery Kit" nimelise jublaka mis koosneb 20 meetri pikkusest konksuga trossist ja siis kangimehhanismist mis edasi-tagasi kangitades tõmbab trossi iga tõmbega umbes tolli võrra edasi. Summaks 370 dollarit. Käskisime ära osta! Siis läksime uuesti kalale kuna ei viitsinud neid auto juures oodata. Külmakastis oli ju veel õlutki järgi. Kala ikka ei saanud aga see ei olnudki põhiline. Kui A&A jõudsid tunni aja pärast, siis läks veel umbes pool tundi ja saime auto mäest üles vintsitud... vaja oli umbes paari meetrit, et pehme pinnase pealt ära saada... kasuks tuli jälle minu väike teadmine sellest, et kui raskel pinnasel rattad ringi käivad, siis tasub proovida madalamat käiku kuna diferentsiaal jagab jõudu siis rataste vahel ühtlasemalt (uurige diferentsiaalide teemat www.howstuffworks.com, ja need inimesed kes ütlevad, et ma raiskasin ainult oma aega internetis passides - IN YOUR FACE) Igatahes sujuvalt natuke vintsides ühe puu küljest saime auto liikuma ja mäest üles - selle kangisüsteemi tagajärjel suutsin ma ennast täiesti märjaks higistada, tegime küll seda vahetustega, aga ikkagi suutsin mina enim rabeleda... samamoodi sai enne istutud ilma särgita ja tänu sellele sain veidikene jumet juurde :) Igatahes: lõpp hea, kõik hea. Nüüd me julgeme igale poole sõita, sest meil on recovery kit autos olemas!
No comments:
Post a Comment