Tulen 2 nädala pärast Eestisse.

Ilmselgelt on täna esimene aprill! Õnnesoovid Meelisele. Statistikat: iga korjaja korjab päevas 1.5-1.8 tonni avokaadosid. Homme veel ja siis 3 vaba päeva - ametiühingu värk.

Mis vahepeal on toimunud? Ehk siis väga pikk sissekanne!

Kõik algas sellest, et Kristjan saatis kolmapäeva õhtul umbes viie ajal sõnumi, et Mareeba Grunt helistas talle ja pakkus kaheks nädalaks avokaadodega tööd. Ise ta farmi fänn enam ei ole ja seega oli nõus meid soovitama selle töö jaoks (kõik siin riigis käib soovituste ja tutvuste kaudu. Igasugune äge CV unusta ära kui sul ei ole soovitajaid) Ning kuna Kristjan ja Karel on idaranniku farmerite seas legendaarsed, siis nende sõna maksab. Igastahes läks mööda 3h ja otsustasime Broome’ist lahkuda ning Cairnsi sõita, et Gruntis (Austraalia tööbüroo pmst) väike koolitus saada, ankeedid täita jne. Annikal oli tol päeval vedanud – päeval sai prooviajaga töö kohalikku poodi ning õhtul rannast tulles oli saanud veel ühe housekeeping töö. Seega oli kindel, et tema ei liigu ja jääb meist hostelisse maha. Ülehelikiirusel said asjad pakitud ja hüvasti jäetud ning poisid asusidki teele (Garmin näitas teekonnaks 3520 kilomeetrit) Peatusime veel kohalikus Shelli jaamas, tankisime paagi täis, sest öösel ju jaamad kinni ja 40h pärast peame juba kohal olema, seega ei saanud endale lubada ühtegi tundi passimist kuskil bensuka juures ootamist. Ostsin autosse veel 20L lisakanistri kütusega ja sõit võis alata. Esimesena keeras rooli Arne ja suht kohe alguses nägime välgusähvatusi – väga võimas troopiline äikesetorm ja mõne aja pärast kui ma tagaistmel ärkasin, siis oli õues konstantselt välgulöökidest valge ja siis hakkas paduvihm. Paduvihm mis oli kõige tugevam mida ma oma elus näinud olen olnud. Vihmapiisad põrkasid asfaldilt tagasi ja tänu sellele jõudis aknale topeltkogus vihma. Sõitsime 50km/h, panime peale ohutuled ning kõigele lisaks oli tagant tulemas ROAD TRAIN. Äikesetorm kestis 5-6h, vihma oli tunniks. Arne sõitis ühe paagitäiega pea 700 kilomeetrit (senine ökorekord) ning olime jõudnud Halls Creek nimelisse linna mida meil soovitati vältida aga me seda ei vältinud ja tegime peatuse ning võtsime kütust (imeläbi oli seal 24h bensukas) tanklas uurisid aborigeenid meilt, et kust tuleme ja kuidas on võimalik sellise autoga 700km läbida ilma tankimata. Teine aborigeen oli veidi nahaalsem ja soovis 2 dollarit pärast kui me olime tankinud, et ta saaks kooki osta. Kuna mul sularaha kaasas ei olnud, siis jäi ta sellest ilma. Üldiselt on kõik aborigeenid kes on linnadesse sattunud, kerjused. Nad elavad lihtsalt kuskil tänaval või pargis puu all ja ei lase ennast millestki kõigutada. On ka muidugi korralikke, aga enamus siiski on kerjused. Valget kerjust me näinud ei ole siin kuskil.

Edasi läks sõit veidi metsa kuna GPS soovitas meil paremale keerata ja seal hakkas mingi aja pärast liiva-kruusa-mudatee mida mööda me sõitsime 13km ja siis otsustasime tagasi pöörata kaarti vaadates, sest edasi läks kogu see tee kruusateena läbi Northern Territory. Halls Creekist läksime uuesti läbi ja sõitsime nüüd Kununurra kaudu (ring ülevalt poolt) Kogu põhjaosa Lääne-Austraaliast on tuntud kui „Crocodile country“ (vähemalt siltide järgi) ja ühte suurt me ka tee ääres nägime lisaks suurtele sisalikkudele. Ahjaa, see esimene ümbersõit põhja poolt lisas meie teekonnale kuskil 500 kilomeetrit. Seega nüüdseks tuli läbida 3900 kilomeetrit. Vabandused nende ees, kes ei viitsi Google Mapsi uurida ja vaadata täpseid kohanimesid, sest need mul ei ole enam meeles. Põhimõtteliselt sõitsime koguaeg edasi ja peatusime vaid tankimiseks. Läbi Northern Territory tegime jubesuuri siksakke kuna vahepeal oli jälle mõni tee suletud ja nägime ka paari metsapõlengut (vb sellepärast olidki teed suletud). Minul õnnestus tappa või siis uimastada oma sõidu ajal suur kotkas (lendas kõmaki vastu esiklaasi ja peeglist jälgides nägime kuidas suure kaarega kukkus keset teed) hiljem õhtul sõitsin jälle linnuparve sisse ning suled jättis aknale mingi väiksem, halli värvi tihasemoodi lind. Lisaks on meil auto alla jäänud nii mõnigi rott, põldhiir, konn ja väike sisalik. Aivar vist riivas veel ühte lindu stangega.

Kui olime juba Queenslandis, siis hakkas auto kahtlast häält tegema. Mt Isa linnas tankides ja mootori hääli kuulates tuli üks taksojuht juurde ja ütles, et meil mootor on läbi põlenud ja kolb käib vastu klappe. Me ütlesime jah, et nii on ja me sõidame nüüd edasi. Siis ta vabandas ja ütles, et tegelt ei ole ta mehaanik (siin ei tasu tegelikult kedagi pimesi usaldada, inimesed tulevad lihtsalt sinuga suhtlemiseks rääkima, isegi kui nad on lauslollid, sellepärast oligi alguses väga imelik olla kui Broome tänaval mereäärde jalutades tulid üksikud inimesed vastu ja teretasid kõik ning ütlesid midagi ilma kohta või muud sarnast. Meil muidugi oli suur hämming alguses – nüüd oleme viisakamad ja naeratame ning ütleme midagi vastu)

Igastahes sõitsime veel väga pikalt kuni jõudsime jälle mingi kohani kust tuli ära keerata (kujutate te ette, et navigatsiooniseade ütleb teile, et sõitke 600km otse ja siis keerake paremale? Siin riigis on see võimalik ja läbi proovitud!) Muidugi muutus see tee järsku vaid autolaiuseks ning otsustasime uuesti veidi ringi sõita. Tagasi sõites nägime veel infotahvlit mis väitis, et see tee on 32 km pärast suletud kuna tulvavesi on selle ära uhtunud.

Kätte oli jõudnud reede varahommik ning GPS näitas, et 750km on veel Cairnsini ja meil oli vaja kohal olla vähemalt poole neljaks. 7h ja 750 km. Suund oli nüüd itta või veidi isegi lõunasse ning tee oli enamvähem korralik ja sai kihutatud päris korralikult. Kohalikud sõidavad siin enamasti kiirusepiirangute järgi, seega muutusid nad vahepeal päris tüütuks. Kui oli sõita veel 400 kilomeetrit ja aega oli jäänud 3h, sattusin levisse ja saatsin Kristjanile sõnumile, et „No worries, me tuleme :D“ muidugi oli ka tema pea mängus kuna ta ju oli lubanud Grunti tädidele, et 2 töölist on tulemas 4000 km kauguselt ning nad kindlasti jõuavad kohale – sealt kontorist öeldi meie kohta muidugi kõike muud kui õigeagset kohalejõudmist. Niisiis, peale viimast ümbersõitu oli teekond veninud 4150 kilomeetri pikkuseks ning viimased 100 kilomeetrit olid kõige piinarikkamad kuna enam ei olnud 130 km/h vaid 100 ja isegi vähem ning tekkinud oli reedene liiklus. Kui kell oli 3 ja sõita oli 88 kilomeetrit, otsustasin igaks juhuks helistada Grunti ja öelda, et me ikkagi jääme pool tundi hiljaks kuna liiklus hoiab meid tagasi – tädi läks telefoni otsas kohe imestusest vist väga teist värvi kuna ta ei uskunud senimaani, et me jõuame – lahkelt ütles „no worries“ ja lubas ära oodata niikaua kuni vaja.

Cairnsis läksime kolmekesi Grunti (mina ja Arne olime siis need, kes said liikmeteks ja Aivar senimaani veel „vabakutseline“) täitsime ankeete enda kohta ja vaatasime kahte ohutustehnika alast filmi kus rääkis kuidas tuleb kasti tõsta ja millal kaitsevarustust kanda ning lahendasime kaks testi nende kohta, et saada sertifitseerituteks. Siis andis sealne töötaja meile kaardi ning soovis edu meie esimesel tööl.

Sõitsime siis pea 4200 km ja see võttis 40h ja 9 minutit. Poole nelja asemel jõudsime kohale veerand viis. POLE JU PAHA! Arvestasime ju alguses 3500 kilomeetriga.

Õhtul sain Kristjaniga kokku, ta tegi mingit juhuotsa Hiltonis ning sain temalt korterivõtmed, et me saaks ennast pesta ja riideid vahetada jne. Peale puhastumist tuli muidugi meelde, et enamus meist pole 2 päeva söönud (jõime enamasti vett mis sai kaasa võetud ja mis oli autos soojaks läinud) ja läksime kohe samas asuvasse Mäkki sööma. Hiljem tulid Kristjan ja Karel ka töölt ning sai veidi juttu räägitud kõigest sellest mis tundus tol hetkel tähtis. Saime neilt veel farmi koordinaadid (kuna nad siin olid varem tööl olnud paar nädalat tagasi) ja siis otsustasime Mareebasse kohale sõita ning loodetavasti veidi magada.

Farmi lähistele jõudsime umbes kell 2 öösel ja siis otsustasime autos magada nii kuidas saame, äratus oli pool 6 ja 6:15 sõitsime juba õuele. (Gruntis tehti väike viga muidugi, me oleks pidanud 7:15 pidanud siin olema) John tuli unise peaga ukse peale ning ütles, et need ei saa küll midagi muud olla kui eestlased – alati liiga vara igalpool kohal.
Vahetasime riided ja kadusimegi juba istandusse tööle.

Tegu siis avokaadofarmiga. Avokaadod kasvavad puu otsas ning neid korjame selliste kaika otsas olevate tangidega kuna viljad asuvad kõrgel. Puu otsast võetud viljad tuleb panna kõhu peal asuvasse kotti ja kui kott täis, siis kallatakse viljad väiksesse kasti kus siis järgmine tööline need võtab ja varred poole sentimeetri pikkuseks lõikab (ärge küsige miks, ma pole veel seda plakatit läbi uurinud mis seina peal on, tegu siis erinevate klassidega jne)

Töö algab 7:30, esimene paus on 9:30, lõuna on 13 ajal ning päev saab läbi kell 16. Füüsiliselt polegi raske töö aga kael ja õlad jäävad kangeks kui on vaja kõrgelt korjata.

Meiega on siin lisaks 3 austraalia kutti kellest 1 on kohalik peaaegu ning 2 on rändurid kes alustasid Sydneyst ja on olnud teel 7 kuud ning kavatsevad kogu Austraalia läbi reisida ja töötada 5-10 aasta jooksul.

Farm ise ei ole midagi sellist mida te ette kujutate kuskilt filmist vms. Farmeriteks on abielupaar, kes on põllumajandusega tegelenud alles 6 kuud. John ja Judy (perekonnanime peast ei tea hetkel) Varem elasid nad NSW’s ja mehel oli oma värvitöödega tegelemise firma. Pealegi on ta üks parimaid tennisiste Austraalias (seenioride arvestuses) ning varsti tuleb ta Euroopasse turniiridele mängima.

Farmist siis: mees ja naine elavad umbes sellises hoones nagu veoauto käru (mõõtmetelt ja kujult) õue peal on ka siis meie elamine, ehk „shed“ meil on avatud planeeringuga köök-garaaz ja siis on suurem saal ning 3 tuba millest ühes on telekas diivanid ja austraalia tüüpide telgid, teine on pigem esik ning kolmandas on voodi. Mina ja Arne magame suuremas saalis, telgis. Telgis magatakse siin putukate pärast kuna need ei laseks vist öösel väga magada. Köök-garaazis on meil banaanipuult võetud suur kobar banaane mida võib süüa niipalju kui isu on, suur grillahi-gaasipliit, külmkapp, veekeetja, traktor, murutraktor, teine traktor, Nissan Navara Pick-Up (selliste autode kohta öeldakse siin „ute“ (:juut:) ja veel mingit träni.

Ahjaa, see imelik hääl mida auto teeb on sellest, et väljalaskekollektori tihend muutis oma kuju ning nüüd sealt vahelt immitseb õhk välja. Ei midagi hullu. Täna uurisime igaks juhuks kas õli on veel, aga ei olnud. Ostsime suure kanistritäie õli ning lisasime mootorisse. (castroli 4 liitrine kanister mineraalõli maksis 30 dollarit ~240 krooni) Veel oleks vaja autosse lõhnakuuske kuna 40h palavuses tekitas mõned lõhnad sinna juurde.

Kohalikust kliimast: idarannikul on hetkel nagu Eestis on suvel: päevad mõõdukalt soojad, enam ei ole tapvat 40 kraadist palavust koguaeg, ööd jahedad ning loodus lopsakas ja roheline (tegelikult on siin rohkem vihmametsade kant).

Tööst veel: siin ei ole nii, et farmer kamandab ning meie peame tegema. Farmer koos naisega rügab samamoodi tööd teha nagu meie ning lisaks veab ta vahepeal traktoriga vilju varju ning tegeleb kõigega. Naine peamiselt nokitseb varsi lõigata. Õhtul peale tööd tuleb alati veoauto viljadele järgi ning siis istume siin varjus ning chillime kambaga (lisaks meile kolmele ja kolmele austraalia tüübile käib siin tööl veel üks abielupaar) seega istume kõik kambas, viskame nalju, farmer teeb õlut välja jne. Siin lihtsalt elatakse, ei ole mingit muret, et on võlad kaelas või farm on kaotanud pool oma väärtusest jne... kõigil on „No worries“ ja me keegi ei tunne muret millegi pärast – elamine on tasuta, ise peame muretsema vaid toidukraami pärast aga seda ei kulu ka siin palju.

Ahjaa, palgateema. Grunt maksab meile 17 dollarit tunnis, sellele lisab riik 9% pensionimakset fondi (superannuation) ning tulumaksu röövitakse 29%. Aga positiivne on see, et mõlemad maksud saame me riigist lahkudes/deklaratsiooni esitades tagasi. Seega tagasitulles on mõnus boonus pangakontole ilmumas.

Aitab küll, kell on saanud 9 ja on aeg minna magama, et hommikul pool 7 jälle ärgata.

Mareebas

Korjasime päev otsa avokaadosid ja elame kolme teise Austraalia kutiga farmi kuuris oma toas. Tüübid on Sydneyst ja 7kuud reisinud ja plaanivad 5-10aastat nii reisida ja töötada. Cheers!

4100km hiljem

3500km asemel läks 4100km ja oleme Cairnsis nagu lubatud. Homme hommikul lähen Arnega farmi tööle Mareebasse. Seal levi ei ole ja vist saame seal elada kohapeal. Eks selgub. 6:15 peab kohal olema.

Kolmekesi itta

Klassivend Kristjan vahendas meile töö paariks nädalaks. Jätsime annika Broome'i ja s6idame Cairnsi 3500km. No worries!

Mis kukkus puu otsast ja kes elab rannas?

Aivar kookosega


Täna hommikul oli üllatus ukse taga. Palmi otsast kukkus kookospähkel maha ning hakkasin seda kohe demineerima. Sellel on kõigepealt paks ja pehme kaitsekoor ning sees siis tugev pähklikoor ning seal sees kookospähkel ja kookospiim. Lahustasime selle koore ära ja sõime värsket kookospähklit - oli täitsa poemaitsega... kõhu võttis ka kiirelt lahti korraks. Muidu ok. Teine üllatus oli Annika öösel rannas tehtud pilt tiigerpüütonist, või tiger snake nagu nad siin ütlevad

Pildimaterjali

Eilsest loojangust käis Annika veidi pilte tegemas: LINK

Austraalia on f*ckin' väike!

Istume mäkis netis ja järsku ütleb keegi meile tere. Tegu oli Ave ja Siimuga, kes koos meiega Perthi lendasid. Nad lendasid Perthist siia ja peatuvad samas hostelis kus teised eestlased (meie elame õnneks sellest pesast 5km kaugusel). Meie hostelisse lisandusid venelased kes imestavad, et kõik eestlased ei räägigi vene keelt.

Pildimaterjal

Olen olnud kitsi piltidega, kuna mul fotokat veel ei ole, siis kannatust.

Inimesed

Väikesed katked:

Perthis oli meie hostelis Sveitslane, kes töötas aasta aega IT alal ning nüüd kavatseb reisida aasta aega ümber Austraalia.

Carnarvonis oli üks austraallane, Perthi kandist sinna töötama reisinud, kes polnud kunagi WA'st väljas käinudki ja tema silmad läksid suureks kui me kirjeldasime talle lund, ta kindlasti lubas üks kord elus lume ära näha. Samas hostelis oli ka üks prantslane kelle vanemad olid Itaaliast pärit ja üks itallane kelle vanemad olid Prantsusmaalt pärit, üks neist reisis niisama, teine ootas Saksa tüdrukuid kes ta pidid peale korjama ning siis sõidavad nad ka siia Broome'i. Aga millal need sakslased talle järgi jõuavad, seda ta ei osanud öelda (Maybe tomorrow, maybe next week...).

Nüüd Broome'is rääkisime hostelis ühe tüübiga kes on olnud Riias ning teadis rääkida, et Eesti on kõige ilusam riik maailmas siiamaani kus ta sõbrad käinud on. Muidugi teadis ta ka Soomet, nagu kõik, kellega oleme kohtunud.

Meie hostelis on ka üks Hollandlane, kes on Bioloog ning töötab rahvuspargis ning ta soovitas meil kaevuriteks hakata - nagu see oleks siin lihtne.

Igastahes kõik inimesed kes siin sarnaselt ringi liiguvad, on kõik samasugused kuid kõigil on erinev taust.

Ja eestlased... no eestlasi õnneks meil siin hostelis ei ole, aga Perthis sattusime lihtsalt nendega kokku tänaval sarnast keelt rääkides ning Broome'is on Backpackers Last Resort ja seal on neid kokku 9 ja lähipäevadel on veel lisa oodata, kuna hooaeg hakkab.

Pikad teed

Vahepeal on pikk paus olnud kuna lõppes ära tasuta internet ning selle eest tuleb maapiirkondades keskmiselt pea 50 krooni tunnis tasuda – seda aga me teha ei viitsi.

Veetsime 2 päeva Carnarvonis ja ööbisime siiamaani jubedaimas hostelis mille juhataja oli paras psaiko. Igastahes sõitsime sealsed farmid ja istandused läbi ning jätsime oma numbrid farmeritele kes lubasid helistama hakata kui season saabub.

Kuna piirkonnas oli paar kuud või nädalat tagasi korralik ujutus, siis igasuguste viljade valmimine on lükkunud kuu võrra edasi. Seega „National Harvest Trail“ millele kõik backpackerid toetuvad on meid alt vedanud ning umbes kuu aega tuleb veel hakkama saada, siis on hooaeg käes. Viisime CV’d tööagentuuri Grunt, mis tegeleb enamasti backpackerite ja hooajatöödega, siin linnas aga enamasti kõigega. Kristjan, kes on idakaldal olnud juba mitu kuud on läbi selle kõik oma tööd saanud. Seega loodame parimat nendeks paariks järgnevaks nädalaks, et hooaja saabudes Carnarvoni tagasi minna kus on kümned istandused kuhu oma andmed said jäetud.

Otsustasime sellest väikesest linnast veidi veel põhja poole sõita, et äkki on rohkem lootust. Võtsime suuna Broome linnale, see asub umbes 1300 kilomeetrit põhja pool ning sõitsimegi kohale. Austraalia teed on ikka karmid. Mitukümmend kilomeetrit sirget, siis väike kurv ja jälle läheb sirge tee nii kaugele kui silm seletab. Teeääred on loomulikult tumepunase liivaga kaetud ning üldse kogu pinnas on punane.

Pord Headlandis(poole tee peal asuv tööstuslinn) kasutasime kohaliku motelli dushi ja sealne personal ütles, et me ikka ei sõidaks sealt edasi vaid jääksime 60 kilomeetri pärast tasuta puhkekohale seisma ning sõidaks hommikul edasi kuna öösel on loomad (kängurud, kitsed, lehmad) tee peal ning bensiinijaamad on suletud ning kõik nad ütlesid, et me ei sõida seda 580 kilomeetrit ära ühe paagiga. HAHAHAHAAAA, WE ARE NOT CRAZY, WE ARE ESTONIANS! Seega, seal linnas sai paak täis võetud ning rooli läks ÖKOsõidu spetsialist, ehk mina isiklikult. Sõitsime 60 km ära ja läksime vaatasime selle peatuskoha üle. Enamasti on need 24h stopping facilityd korraliku WC ja lõkkekohtade ning laudadega. Selles oli vaid kiri, et kõik need asjad on siit eemaldatud vandalismi eest. Vahtisime siis veidi aega tähti (te ei usu kui palju neid siin näha oli, 60 km raadiuses ei olnud ühtegi valgusallikat, mis taevast oleks seganud), kogu Linnutee heledam võlv oli näha ja väljas valitses vaikus, mida vahete-vahel segasid mingid kraaksatused ja ritsikate häälitsemine – OUTBACK!

Sõitsime jälle edasi ja mõtlesime, et tuleb veel peatuskohti, aga nendesse ma ei viitsinudki sisse keerata. Hoidsin kütust kokku ja enamasti jäi kiirus 86-98 km/h vahele ning ülla-ülla, esimese neljandikuga paagist sai üle 250 kilomeetri sõidetud, pool paaki ca 400 km jne... vahepeal kui kõik magasid, nägin ma ühte väikest känguru hüppamas tee ääres, kitse keset teed, suurt känguru laisklemas tee ääres ja siis lehmakarja. Kellelegi otsa ei sõitnud. Vahepeal kasutasin taktikat, et sõitsin Road Train (need suured veoautod millel on neli-viis järelhaagist) tuules ning kui olekski juhtunud mõned loomad teele hüppama, siis see suur masin oleks löögi endale võtnud, peale paarikümmet kilomeetrit aga see juht ikkagi arvas, et ma väga tahan temast mööduda ning võttis tee äärde ning lasi kiiruse ka 60 peale – mis seal siis ikka, ühkes üksinduses edasi. Ahjaa, isegi päeval sõites mööda „Great Northern Highway“ nimelist teed mis on pmst ainuke suurem tee läänerannikul lõunast põhja, ei ole mingit tihedat liiklust, võimalik oli ka sõita sada kilomeetrit ilma, et keegi mööda sõidaks või vastu tuleks – täielik tiheasustus. Samamoodi võis sõita terve paagitäie maha ilma, et oleks olnud bensiinijaama. Korra juhtuski see, et hakkasime vaatama, et võiks bensiinijaama minna, aga seda ei tulnud 263 kilomeetri jooksul ja kui tuli, siis müüdi seal kütust pea 2x kallimalt kui see oli Perthis. Perthis siis veidi üle 8 krooni liiter, seal üle 14. Kütusega on vist veel selline diil, et nädala lõpus on ta odavam kui nädala alguses.

Igastahes kui mul oli 500 km sõidetud ja kõik magasid, siis oli aeg vahetada juhti kuna mul tekkisid silme ette mingid pildid ning mingi hetk kui pilt eest kadus, siis olin jälle maanteel sõitmas. Broome’i oli jäänud 103 kilomeetrit ja bensiinijaamani 77 ning üle 500 oli sõidetud. (päeval sai paagitäiega vaid 500km sõita kuna kõigil oli kuskile kiire). Igastahes jäin kohe magama kõrvalistmel ning Aivar keeras rooli. Mingi hetk olime bensiinijaamas mis ei olnud veel avatud ja asus tunde järgi jälle mingis kohas keset mittemidagit – isegi elektrienergia sai see jaam suurelt diiselgeneraatorilt. Kell 5 jõudsime ja kell 7 tehti jaam lahti, seega 2h ootamist. Vahepeal ilmus üks mootorrattur kes oli pärit Sydneyst ning uuris mis me teeme ja miks me üldse siin oleme, kuna siin ei ole midagi tarka teha.

Broome’is ei ole tõesti midagi tarka teha, tegu rohkem turistilinnaga ning kaubad on kallimad kui mujal ning kõik kohad on väikeseid poekesi täis. Leidsime õnneks ka üles COLE’s supermarketi mida võib Austraalia mastaabis võrrelda meie Säästumarketiga aga kaubavaliku poolest on tegu rohkem Prisma või Rimiga. Ostsime toiduvaru aga täna polegi midagi veel söönud ja ei söö ka kuna käes on öö – siin on lihtsalt hetkel veel meie jaoks liiga palav ja niiske – toas konditsioneeri õnneks ei ole, kui oleks, siis me ei harjuks vist kunagi selle kliimaga, selle asemel on suur ventilaator nagu Ameerika filmides.

Perthist ära, sõidame maale

Täna tegime kell 10 hostelist check outi ja jätsime oma kotid sinna hoiule. Plaan oli leida auto, millega hakata liikuma põhja poole. Uurisime erinevaid kuulutusi ja otsustasime platsidelt midagi asjalikku leida. Albany road oli erinevaid müügiplatse täis, kuid enamus müüsid kasutatud liisingautosid ning need ei sobinud meie hinnaklassiga. Otsustasime, et 2000 dollarit kulutame auto peale ja mitte rohkem. Mingi hetk hargnesime laiali kuna kambaga koos oli raske midagi leida ja aega ka polnud jalaga segada. Mingi hetk leidsin mitu soodsat platsi ning müügimees leidis just sobivas hinnaklassis auto. Pakkus 1990 dollari pealt 1700 dollari peale hinnatud Toyota Camryt, mis oli sedaan ning suht räämas seisukorras. Kuna teised midagi ei leidnud, siis kutsusin nad seda vaatama. Kõrval oli aga Mitsubishi Magna (Euroopas tuntud pigem Galantina), universaalkerega. Mingi hetk läks jutt sujuvalt selle peale ning müügimees jällegi hindas selle meie jaoks alla 3900 pealt 2500 peale. Veidi mõtlemist ja juba olingi kvartali vahel proovisõitu tegemas – krt valel pool peab ju sõitma koguaeg :D... Igastahes käisime selle raha välja ning olime õnnelikud kuna sinna autosse mahtusime vabalt neljakesi ära ning kotte ei pidanud kuidagiviisi paigutama kuna universaali pagasiruum on lihtsalt TOHUTU!

Lahkusime Perthist, kuna selle linnaga oli kõik ühelpool – kokkuvõttes tundus Perth suhteliselt igav linn, kogu tegevus toimus keskuses ning ülejäänud osa linnast moodustasid ühekorruselised elamud.

Sõitsime Geraldtoni, kuna see jääb poole tee peale Carnavronist. Umbes 450 km sõitu ja üritasin jääda koguaeg vasakule sõidurajale, kuigi see oli raske. Geraldtonis võtsime ikka ühe ringtee „otse“ kuna kõik teised autod lihtsalt seisid sissesõitude ees ja ootasid mida me teeme.

Üldiselt hankisime tanklast infot hostelite kohta ning sattusime kahtlasesse kohta mis varem on olnud haigla ja praegu on hosteliks tehtud ning kõrval on vist meditsiinikool. Saime süüa teha ja pesta ning nüüd on jälle inimese tunne peal.

Põhja pool on üldiselt keskmiselt 10 kraadi soojem kui Perthis, seega kui siiamaani oli keskmine 32 kraadi, siis siin võib arvestada 40 kraadise kuumusega. Ei kurda. Homme vast sõidame edasi Carnavroni (või on see Carnarvon ikkagi?)

Pühapäev

Oli puhkepäev.

Ookeanis ja liikluses

Tänase katastroofiliselt ilusa ilma puhul võtsime suuna jalgratta laenutuse poole, et ookean oma silmaga üle kaeda. Kuigi juttude järgi pidi distants olema kuskil 12 kilomeetrit, siis meie sõitsime täpselt otse Freemantle’sse ning see maa oli hoopiski 18 kilomeetrit. http://maps.google.com/maps?f=d&source=s_d&saddr=Riverside+Dr&daddr=Canning+Hwy+to:Canning+Hwy+to:Canning+Hwy+to:Stirling+Hwy+to:-32.034819,115.745988&hl=en&geocode=FUNEGP4dwiHoBg%3BFR4BGP4dCyToBg%3BFb6LF_4daMLnBg%3BFdk7F_4dzSPnBg%3BFUgqF_4dYkzmBg%3B&mra=mi&mrcr=4&mrsp=5&sz=15&rtol=0,1,2,3,4&dirflg=w&sll=-32.036748,115.761266&sspn=0.020191,0.038624&ie=UTF8&z=15 Korralikke rattateid linnast väljas või pigem väljaspool kesklinna näeb harva, sõitsimegi seega jalakäijate tee peal mis oli ka vist jalgratturite jaoks mõeldud. Tagasitulles kasutasime mugavusest autoteed. Ahjaa, need segased sõidavad ju koguaeg valel pool, seega võtab päris pikalt aega enne kui aru saad kuskohast järgmisel ristmikul auto tulla võib ja üldse oli kogu see liiklus suht kaootiline – on hetki kus kõikidel suundadel on fooris punane ees, isegi jalakäijatel, ning siis jälle mingiks hetkeks lastakse jalakäijad üle tee. Foori roheline tuli põleb max 5 sekundit, siis hakkab punane vilkuma ning kui punane põleb siis umbes minuti pärast hakkavad ka autod liikuma. Ja see on igal ristmikul nii.

Rand oli valge peene liivaga, täpselt nagu postkaartidel ikka on olnud ning vesi oli helesinine. Kuna temperatuur oli päikese käes kindlasti üle 30 kraadi kanti, siis tundus vesi külmana ja väga ei viitsinudki sisse minna, tegin jalad märjaks ning pärast vedelesime mõned minutid liiva peal maas.

Tagasisõiduga läks kiireks kuna rattalaenutus pandi kell 18 kinni ning me ei olnud huvitatud lisa-ööpäeva eest maksmisest. Väikese hilinemisega siiski saime asjad aetud ning tappev rattaretk loeti lõppenuks – Annikalt võeti ära sõnaõigus selliste ürituste korraldamises.

Kohalikku ühistransporti me ei ole siiamaani veel süübinud aga täna avastasime, et kogu linn on jagatud tsoonideks ning tsoonisisene transport on tasuta (enam ei viitsi hostelist keskusesse jalgsi minna) Tsoonist teise tsooni sõit maksab 1.60 AUD ja kui mitut tsooni vaja läbida, siis vist veelgi rohkem.

Hommikul sai ka otsustatud, et nädal Perthis on läbi saamas ning võiks edasi minna. Sihtkohaks saab vist Carnarvon, mis asub mööda rannikut 900 kilomeetrit põhjapoole või Manjimup, mis asub umbes 500 kilomeetrit lõunas. Põhjas on praegu kuumalaine, lõunas on ilm mahedam ja jahedam.

Reede

Algas tavaliselt uimaselt. Plaan oli minna linna ja rentida rattad ning huvi pärast ka tööbüroosse vaadata. Kui liikusime jõe äärde, siis nägime, et vaateratas on pandud tööle (The Wheel of Perth) ning otsustasime 15 dollari eest sellega sõitma minna. Kuna ilm oli väga hea, siis saime teha 4 ringi kuni meid maha lasti. Vaade oli mõnus nind konditsioneeritud gondel maitses hästi. Edasi oli plaan rattarenti jalutada (see asub keskusest 2 km kaugusel) kuid kui me sinna jõudsime, siis oli kell juba 14 ning kella 18ni oleks saanud võtta - seega jäi ära. Järgmisena näitas GPS suunaks Perthi loomaaia. Jõime veidi jäävett ning tugevamad võtsid eliit eined mingis jahtklubi restoranis - teenindaja sai endale 2 EEK mälestuseks. Kui ta tuli hiljem küsima, et mida see väärt on, siis Aivar ütles talle, et see on täiesti väärtusetu sedel. Edasi loomaaia juurde jõudes otsustasime, et kui see tunni jooksul suletakse, siis pole mõtet sinna minna ja ega Perth pole ainuke linn kus on loomaaed - läksime bottleshoppi ja võtsime külmad siidrid. Liikusime täna viiekesi. Meie neli + Rait, kes on meiega samas hostelis ning edasi liigub ka vist meiega.

Kogu see ring mis me tegime (vaadake Google Mapsi abil Perthi, siis saate aru mis ringi me ümber jõe teha saime ;)) oli pikkuselt umbes 15-20 kilomeetrit ning peale seda oli jalgadel ikka korralik valu sees. Plussiks asja juures oli see, et kui Aivar hommikul kell 9 õues käis, siis tundus talle külm olevat ning me võtsime igaks juhuks pusad peale - külm aga ei olnud...pigem nii hea soe 25-29 kraadi ja vahepeal oli tuuline.

Igastahes ostsime poest riisi, KÄNGURU-hakkliha, sibulat, küüslaauku, kurki, tomatit, tortillasid ning saime sakslastelt mingit head majoneesi ning tegime mingi metsikud söögid endale nii, et kõik ägisevad.

Hostelis on üldse väga kift rahvas - sakslased-rootslased-prantslased-eestlased-austraallased-inglased jne... enamus on noored kuid mõni on ka päris vana.

Igastahes hosteli taga basseini ääres on keeltekooli wifi hetkel, seega ei pea mobiiliga netti kasutama ning õues on malbelt soe.


Homme võtame hommikul suuna rattalaenutusele ning siis India ookeani äärde. Pidi umbes 12 kilomeetrit olema see retk.

Tegemised

Kohapeal on vaja kindlasti kohalikku numbrit, pangakontot, enamasti ka viisakleebist (kuna kõikidel tööandjatel ei ole internetti, et e-viisat kontrollida), TFN (tax file number).

Tegin omale konto Commonwealth panka, kaks kontot – säästukonto ja deebetkonto, igakuine teenustasu on 4 dollarit, raha väljavõtmine CW ja West Bank automaatidest tasuta, mujalt tasu eest, aga sellepärast ei tasu muretseda kuna CW on Austraalia suurim pank ning nad ostsit ka West Banki ära. Konto tegemine neljale võttis aega umbes tunni, küsiti mõned küsimused ja soovitati teenuseid, ülejäänud aeg läks telleril paberite täitmiseks. Kaardid ja asjad saadetakse postkontorisse kuna me ei pruugi enam sellel ajal samas hostelis olla.

Viisakleebis – väga lihtne, immigratsioonibüroo asub hostelist mööda tänavat kesklinna poole, raudteejaama vastas. Võtsime numbri ja ootasime tund aega ning Austraalia onu trükkis ning kleepis meile passi vastavad sildid.

Telefonikaart. Soovitatavalt „prepaid“ pakett, ehk Eesti mõistes kõnekaart. Kui Eestis ostad kioskist stardika ning asud kohe kasutama, siis seal tuli telefonipoes täita mõned paberid, siis maksta SIM kaardi eest 4 dollarit (minu käest unustati raha küsida :D ) ning siis tuleb osta veel laadimise voucher. Arvate, et edasi läks lihtsalt, siis eksite. Järgmisena tuleb see SIM aktiveerida – seda saab teha netis, aga Aivar arvas, et äge oleks telefoni teel teha – see võttis tal oma pool tundi. Vaja läheb: nime, aadressi, kontaktnumbrit jne jne... me tegime pärast veebis, seal oli ka ikka palju infot vaja täita. Edasi tuleb oodata kuni su SIM registreeritakse Optuse võrku ning siis on vaja sinna laadida krediiti. Mina võtsin TurboCap 40 variandi mis maksis 40 dollarit ning sellega saab 400 dollari ulatuses teenuseid kasutada (400 dollarit on umbes täpselt 3200 krooni) + internet.

TFN number – selle saab teha internetis aga hetkel on veel tegemata kuna see saadetakse 2 nädala jooksul sinupoolt antud aadressile – seega teeb hiljem kui oleme paiksemad.

Neljas päev - Eestis tagasi

Kell 00:01 avastasime, et on täiega uimane olek magamisest ning ei olnud isu kuskile välja minna. Aivar ja Annika ikkagi käisid kuskil ning rääkisid hommikul, et neli eestlast kes siin viibisid, sõidavad oma ostetud minibussiga homme Darwinisse (ca 2000 km põhjapoole Perthist). Igastahes väga kummalised tüübid olevat olnud.

Magasime mingi täiega lõunani, või Eesti hommikuni. Annika käis teiste eestlastega täna rannas ära ning sellel ajal käis toas 3x koristaja – me vastasime talle resoluutselt – magades. Õhtul liikusime uuesti telefonipoodi, et saaks veel ühe kõnekaardi ning otsustasime panka minna, et oma numbrid teatada aga see oli just kinni pandud (kella viiest pannakse enamus kohti kinni). Ostsime siis mõned siidrid ning siirdusime hosteli lähedal kõrvalkvartalis asuvasse Hyde park’i kus sai rahulikult murul istutud ning ühel hetkel vene keelt kuuldud.

„Kodus“ tegime tatraputru (seekord oli meie pliit dushiruumis, rõdul tundus tuuline olevat) ning nüüd kõik vedelevad omaette. Hosteli kõrval on keeltekool ja seal ka tasuta wifi (meil ka sellised vahvad kõnekaardid millel on olemas mahupõhine interneti kasutusvõimalus).

Homme üritame uuesti panka minna ning uurida ka aussijob büroost, et mis piirkonda tasuks edasi liikuda, et veidi raha teenida.

Kontakts

Eesti numbrit nii tihti enam sees ei hoia, odavam on Eestisse helistada isegi siinse kaardiga.

Seega: +61422143243

Kolmas päev

Kolmas päev hakkas lennukis ning peamiselt juba maandumisprotseduuridega mida pole vaja täpsemalt kirjeldada. Passikontrollist saime läbi suhteliselt valutult, kõigepealt passi löödi tempel ja kontrolliti „kollast kaarti“ ning siis liikusime pagasilindi juurde kust tulidki juba meie seljakotid. Edasi ootasime tolli järjekorras mõne minuti ning küsiti meilt kas on toitu või midagi värsket kaasas, kuna oli, siis suunati karantiini järjekorda, see liikus ka väga edukalt ning mingeid probleeme ei olnud, näitasin onklile kamatahvlid ette ning ta leidis ka kotist pudeli „Saaremaa X“. Mehe nägu läks särama kui nägi, et tegu on 10 voldise patareiga. Edasi juba olimegi lennujaama avalikus osas ning tegime viimaseid ümberpakkimisi. Meiega koos lennanud Siim ja Ave jäid ööseks lennujaama ööbima ning mõtlevad mida edasi teha homme. Me võtsime takso ja sõitsime hostelisse. Taksojuhile meeldis meie inglise keele oskus ning võttis sõidu eest 40 AUD (80 krooni nägu). Hostelis juba meid oodati ning suunati tuppa – erilist luksust ei oodanud aga kindlasti parem kui jagada kümne inimesega tuba. Oleme neljakesi samas toas ja meil on rõdu + oma vannituba-wc. Mõtleme mida edasi teha, sest kell on hetkel kohaliku aja järgi 5 AM (hommik) ning mingit tahet magama minna küll ei ole kellelgi.


Siiski magasime umbes 4h ning siis sai mindud hommikusöögile, mis ei olnud hommikusööök.

Edasi võtsime suuna kesklinnale ning ületasime enda päevaplaane: käisime ära immigratsiooniametis ning oleme nüüd ametlikult ajutised residendid, tegime endale pangakontod Commonwealthi pangas ning ostsime kõnekaardid (nüüd on mul internet igalpool olemas). Kuna mitme päeva asjad said ühe päevaga tehtud, siis nüüd ei teagi mida järgmistel päevadel ette võtta.

Õhtusöögiks keetsime rõdul priimusega tatraputru, mis sest, et leidsime ukselt sildi, et süüa-juua toas tegelikult ei tohiks, igastahes on meil oma pliit olemas ning toidu peale väga palju raha ei lähe.

Nüüd istuvad kõik oma vooditel ning on omaette internetis. Külas käis ka veel üks eestlane - Rait... kes arvas, et homme läheb teeb pangakonto ning räägib meile kogemusest - kuigi meil täna kõik asjad said tehtud.

Ilm on sügisene: +28 kraadi sooja ja selge ning päikseline.

Teine päev - Dubai

7:35 Dubai (gmt +4)
Öö veetsime luksuslikus lennukis, õhtul serveeriti metsik toidulaadung ning koguaeg sai filme-muusikat kuulata vaadata ning kogu lennu jooksul serveeriti kohvi-teed-mahla. Dubaisse jõudsime täpselt päikesetõusul ja soojust nii +23 kanti. Ootame kella kümneni, siis umbes lendame edasi.

Esimene päev - Tallinn-London-Dubai

9. märts, lennukis

Ronald, Heikki, Madis ja Rasmus kostitasid lennujaamas mind pudeli Saaremaa X’ga, kamashokolaadide ja spetsiaalsete hittidega plaadiga. Eks paistab kuidas Austraalia toll sellele 10% õllele reageerib – õnne see neile ei too. Hetkel (eesti aja järgi 17:39) oleme 11 km kõrgusel Euroopa kohal ning lendame Londonisse (LGW). Estonian-Airi lennuk on nagu on – ljasnagorski buss, vähemalt sai midagi süüa + juua (nagu kombeks – joome veini). Aivaril on kaasas lektüür Austraalia kohta (Lonely Planeti teatmik) aga seal keskendutakse vaid sellele kui midagi juhtub: astud midagi jalga, saad hammustada, saad kriimustada jne jne jne... Kõrval istub inglisemees kes koguaeg magab ja vahepeal tellis teed ning saiakest – stereotüüp? Aeg vaadata ära uus Family Guy osa. Minu arvutiga ei ole hetkel ikka mitte midagi peale hakata kui internetti ei ole – videosid ei ole, mänge ei ole, muusikat veidi on – ikaldus.

Kell on 16:30 (GMT) ja tundub, et hakkame veidi kõrgust langetama. Lennujaamas peaksime olema 17:15

18:24 (gmt) London Gatwick lennujaam: tegime ära check-in’i Emirates juures ning läbisime turvakontrolli (kingad pidime ka jalast ära võtma + Arne ikka piiksus) Nüüd ootame, lend läheb 20:10 ja Annika pakub kahtlast kilepakendi kana.

Me pole ainsad

Täna tuli mulle postkasti kiri, et sama lennuga liiguvad Perthi veel mõned eestlased: Ave ja Siim. Vahetasime kontakte ja kohtume lennujaamas!

Lennuplaan

Kõik kellaajad on kohaliku aja järgi

TLL - LGW
16:15 - 17:15

LGW - DXB
20:10 - 07:00

DXB - PER
10:45 - 02:25

Kokku: 27h 10m