Pikad teed

Vahepeal on pikk paus olnud kuna lõppes ära tasuta internet ning selle eest tuleb maapiirkondades keskmiselt pea 50 krooni tunnis tasuda – seda aga me teha ei viitsi.

Veetsime 2 päeva Carnarvonis ja ööbisime siiamaani jubedaimas hostelis mille juhataja oli paras psaiko. Igastahes sõitsime sealsed farmid ja istandused läbi ning jätsime oma numbrid farmeritele kes lubasid helistama hakata kui season saabub.

Kuna piirkonnas oli paar kuud või nädalat tagasi korralik ujutus, siis igasuguste viljade valmimine on lükkunud kuu võrra edasi. Seega „National Harvest Trail“ millele kõik backpackerid toetuvad on meid alt vedanud ning umbes kuu aega tuleb veel hakkama saada, siis on hooaeg käes. Viisime CV’d tööagentuuri Grunt, mis tegeleb enamasti backpackerite ja hooajatöödega, siin linnas aga enamasti kõigega. Kristjan, kes on idakaldal olnud juba mitu kuud on läbi selle kõik oma tööd saanud. Seega loodame parimat nendeks paariks järgnevaks nädalaks, et hooaja saabudes Carnarvoni tagasi minna kus on kümned istandused kuhu oma andmed said jäetud.

Otsustasime sellest väikesest linnast veidi veel põhja poole sõita, et äkki on rohkem lootust. Võtsime suuna Broome linnale, see asub umbes 1300 kilomeetrit põhja pool ning sõitsimegi kohale. Austraalia teed on ikka karmid. Mitukümmend kilomeetrit sirget, siis väike kurv ja jälle läheb sirge tee nii kaugele kui silm seletab. Teeääred on loomulikult tumepunase liivaga kaetud ning üldse kogu pinnas on punane.

Pord Headlandis(poole tee peal asuv tööstuslinn) kasutasime kohaliku motelli dushi ja sealne personal ütles, et me ikka ei sõidaks sealt edasi vaid jääksime 60 kilomeetri pärast tasuta puhkekohale seisma ning sõidaks hommikul edasi kuna öösel on loomad (kängurud, kitsed, lehmad) tee peal ning bensiinijaamad on suletud ning kõik nad ütlesid, et me ei sõida seda 580 kilomeetrit ära ühe paagiga. HAHAHAHAAAA, WE ARE NOT CRAZY, WE ARE ESTONIANS! Seega, seal linnas sai paak täis võetud ning rooli läks ÖKOsõidu spetsialist, ehk mina isiklikult. Sõitsime 60 km ära ja läksime vaatasime selle peatuskoha üle. Enamasti on need 24h stopping facilityd korraliku WC ja lõkkekohtade ning laudadega. Selles oli vaid kiri, et kõik need asjad on siit eemaldatud vandalismi eest. Vahtisime siis veidi aega tähti (te ei usu kui palju neid siin näha oli, 60 km raadiuses ei olnud ühtegi valgusallikat, mis taevast oleks seganud), kogu Linnutee heledam võlv oli näha ja väljas valitses vaikus, mida vahete-vahel segasid mingid kraaksatused ja ritsikate häälitsemine – OUTBACK!

Sõitsime jälle edasi ja mõtlesime, et tuleb veel peatuskohti, aga nendesse ma ei viitsinudki sisse keerata. Hoidsin kütust kokku ja enamasti jäi kiirus 86-98 km/h vahele ning ülla-ülla, esimese neljandikuga paagist sai üle 250 kilomeetri sõidetud, pool paaki ca 400 km jne... vahepeal kui kõik magasid, nägin ma ühte väikest känguru hüppamas tee ääres, kitse keset teed, suurt känguru laisklemas tee ääres ja siis lehmakarja. Kellelegi otsa ei sõitnud. Vahepeal kasutasin taktikat, et sõitsin Road Train (need suured veoautod millel on neli-viis järelhaagist) tuules ning kui olekski juhtunud mõned loomad teele hüppama, siis see suur masin oleks löögi endale võtnud, peale paarikümmet kilomeetrit aga see juht ikkagi arvas, et ma väga tahan temast mööduda ning võttis tee äärde ning lasi kiiruse ka 60 peale – mis seal siis ikka, ühkes üksinduses edasi. Ahjaa, isegi päeval sõites mööda „Great Northern Highway“ nimelist teed mis on pmst ainuke suurem tee läänerannikul lõunast põhja, ei ole mingit tihedat liiklust, võimalik oli ka sõita sada kilomeetrit ilma, et keegi mööda sõidaks või vastu tuleks – täielik tiheasustus. Samamoodi võis sõita terve paagitäie maha ilma, et oleks olnud bensiinijaama. Korra juhtuski see, et hakkasime vaatama, et võiks bensiinijaama minna, aga seda ei tulnud 263 kilomeetri jooksul ja kui tuli, siis müüdi seal kütust pea 2x kallimalt kui see oli Perthis. Perthis siis veidi üle 8 krooni liiter, seal üle 14. Kütusega on vist veel selline diil, et nädala lõpus on ta odavam kui nädala alguses.

Igastahes kui mul oli 500 km sõidetud ja kõik magasid, siis oli aeg vahetada juhti kuna mul tekkisid silme ette mingid pildid ning mingi hetk kui pilt eest kadus, siis olin jälle maanteel sõitmas. Broome’i oli jäänud 103 kilomeetrit ja bensiinijaamani 77 ning üle 500 oli sõidetud. (päeval sai paagitäiega vaid 500km sõita kuna kõigil oli kuskile kiire). Igastahes jäin kohe magama kõrvalistmel ning Aivar keeras rooli. Mingi hetk olime bensiinijaamas mis ei olnud veel avatud ja asus tunde järgi jälle mingis kohas keset mittemidagit – isegi elektrienergia sai see jaam suurelt diiselgeneraatorilt. Kell 5 jõudsime ja kell 7 tehti jaam lahti, seega 2h ootamist. Vahepeal ilmus üks mootorrattur kes oli pärit Sydneyst ning uuris mis me teeme ja miks me üldse siin oleme, kuna siin ei ole midagi tarka teha.

Broome’is ei ole tõesti midagi tarka teha, tegu rohkem turistilinnaga ning kaubad on kallimad kui mujal ning kõik kohad on väikeseid poekesi täis. Leidsime õnneks ka üles COLE’s supermarketi mida võib Austraalia mastaabis võrrelda meie Säästumarketiga aga kaubavaliku poolest on tegu rohkem Prisma või Rimiga. Ostsime toiduvaru aga täna polegi midagi veel söönud ja ei söö ka kuna käes on öö – siin on lihtsalt hetkel veel meie jaoks liiga palav ja niiske – toas konditsioneeri õnneks ei ole, kui oleks, siis me ei harjuks vist kunagi selle kliimaga, selle asemel on suur ventilaator nagu Ameerika filmides.