Mis vahepeal on toimunud? Ehk siis väga pikk sissekanne!

Kõik algas sellest, et Kristjan saatis kolmapäeva õhtul umbes viie ajal sõnumi, et Mareeba Grunt helistas talle ja pakkus kaheks nädalaks avokaadodega tööd. Ise ta farmi fänn enam ei ole ja seega oli nõus meid soovitama selle töö jaoks (kõik siin riigis käib soovituste ja tutvuste kaudu. Igasugune äge CV unusta ära kui sul ei ole soovitajaid) Ning kuna Kristjan ja Karel on idaranniku farmerite seas legendaarsed, siis nende sõna maksab. Igastahes läks mööda 3h ja otsustasime Broome’ist lahkuda ning Cairnsi sõita, et Gruntis (Austraalia tööbüroo pmst) väike koolitus saada, ankeedid täita jne. Annikal oli tol päeval vedanud – päeval sai prooviajaga töö kohalikku poodi ning õhtul rannast tulles oli saanud veel ühe housekeeping töö. Seega oli kindel, et tema ei liigu ja jääb meist hostelisse maha. Ülehelikiirusel said asjad pakitud ja hüvasti jäetud ning poisid asusidki teele (Garmin näitas teekonnaks 3520 kilomeetrit) Peatusime veel kohalikus Shelli jaamas, tankisime paagi täis, sest öösel ju jaamad kinni ja 40h pärast peame juba kohal olema, seega ei saanud endale lubada ühtegi tundi passimist kuskil bensuka juures ootamist. Ostsin autosse veel 20L lisakanistri kütusega ja sõit võis alata. Esimesena keeras rooli Arne ja suht kohe alguses nägime välgusähvatusi – väga võimas troopiline äikesetorm ja mõne aja pärast kui ma tagaistmel ärkasin, siis oli õues konstantselt välgulöökidest valge ja siis hakkas paduvihm. Paduvihm mis oli kõige tugevam mida ma oma elus näinud olen olnud. Vihmapiisad põrkasid asfaldilt tagasi ja tänu sellele jõudis aknale topeltkogus vihma. Sõitsime 50km/h, panime peale ohutuled ning kõigele lisaks oli tagant tulemas ROAD TRAIN. Äikesetorm kestis 5-6h, vihma oli tunniks. Arne sõitis ühe paagitäiega pea 700 kilomeetrit (senine ökorekord) ning olime jõudnud Halls Creek nimelisse linna mida meil soovitati vältida aga me seda ei vältinud ja tegime peatuse ning võtsime kütust (imeläbi oli seal 24h bensukas) tanklas uurisid aborigeenid meilt, et kust tuleme ja kuidas on võimalik sellise autoga 700km läbida ilma tankimata. Teine aborigeen oli veidi nahaalsem ja soovis 2 dollarit pärast kui me olime tankinud, et ta saaks kooki osta. Kuna mul sularaha kaasas ei olnud, siis jäi ta sellest ilma. Üldiselt on kõik aborigeenid kes on linnadesse sattunud, kerjused. Nad elavad lihtsalt kuskil tänaval või pargis puu all ja ei lase ennast millestki kõigutada. On ka muidugi korralikke, aga enamus siiski on kerjused. Valget kerjust me näinud ei ole siin kuskil.

Edasi läks sõit veidi metsa kuna GPS soovitas meil paremale keerata ja seal hakkas mingi aja pärast liiva-kruusa-mudatee mida mööda me sõitsime 13km ja siis otsustasime tagasi pöörata kaarti vaadates, sest edasi läks kogu see tee kruusateena läbi Northern Territory. Halls Creekist läksime uuesti läbi ja sõitsime nüüd Kununurra kaudu (ring ülevalt poolt) Kogu põhjaosa Lääne-Austraaliast on tuntud kui „Crocodile country“ (vähemalt siltide järgi) ja ühte suurt me ka tee ääres nägime lisaks suurtele sisalikkudele. Ahjaa, see esimene ümbersõit põhja poolt lisas meie teekonnale kuskil 500 kilomeetrit. Seega nüüdseks tuli läbida 3900 kilomeetrit. Vabandused nende ees, kes ei viitsi Google Mapsi uurida ja vaadata täpseid kohanimesid, sest need mul ei ole enam meeles. Põhimõtteliselt sõitsime koguaeg edasi ja peatusime vaid tankimiseks. Läbi Northern Territory tegime jubesuuri siksakke kuna vahepeal oli jälle mõni tee suletud ja nägime ka paari metsapõlengut (vb sellepärast olidki teed suletud). Minul õnnestus tappa või siis uimastada oma sõidu ajal suur kotkas (lendas kõmaki vastu esiklaasi ja peeglist jälgides nägime kuidas suure kaarega kukkus keset teed) hiljem õhtul sõitsin jälle linnuparve sisse ning suled jättis aknale mingi väiksem, halli värvi tihasemoodi lind. Lisaks on meil auto alla jäänud nii mõnigi rott, põldhiir, konn ja väike sisalik. Aivar vist riivas veel ühte lindu stangega.

Kui olime juba Queenslandis, siis hakkas auto kahtlast häält tegema. Mt Isa linnas tankides ja mootori hääli kuulates tuli üks taksojuht juurde ja ütles, et meil mootor on läbi põlenud ja kolb käib vastu klappe. Me ütlesime jah, et nii on ja me sõidame nüüd edasi. Siis ta vabandas ja ütles, et tegelt ei ole ta mehaanik (siin ei tasu tegelikult kedagi pimesi usaldada, inimesed tulevad lihtsalt sinuga suhtlemiseks rääkima, isegi kui nad on lauslollid, sellepärast oligi alguses väga imelik olla kui Broome tänaval mereäärde jalutades tulid üksikud inimesed vastu ja teretasid kõik ning ütlesid midagi ilma kohta või muud sarnast. Meil muidugi oli suur hämming alguses – nüüd oleme viisakamad ja naeratame ning ütleme midagi vastu)

Igastahes sõitsime veel väga pikalt kuni jõudsime jälle mingi kohani kust tuli ära keerata (kujutate te ette, et navigatsiooniseade ütleb teile, et sõitke 600km otse ja siis keerake paremale? Siin riigis on see võimalik ja läbi proovitud!) Muidugi muutus see tee järsku vaid autolaiuseks ning otsustasime uuesti veidi ringi sõita. Tagasi sõites nägime veel infotahvlit mis väitis, et see tee on 32 km pärast suletud kuna tulvavesi on selle ära uhtunud.

Kätte oli jõudnud reede varahommik ning GPS näitas, et 750km on veel Cairnsini ja meil oli vaja kohal olla vähemalt poole neljaks. 7h ja 750 km. Suund oli nüüd itta või veidi isegi lõunasse ning tee oli enamvähem korralik ja sai kihutatud päris korralikult. Kohalikud sõidavad siin enamasti kiirusepiirangute järgi, seega muutusid nad vahepeal päris tüütuks. Kui oli sõita veel 400 kilomeetrit ja aega oli jäänud 3h, sattusin levisse ja saatsin Kristjanile sõnumile, et „No worries, me tuleme :D“ muidugi oli ka tema pea mängus kuna ta ju oli lubanud Grunti tädidele, et 2 töölist on tulemas 4000 km kauguselt ning nad kindlasti jõuavad kohale – sealt kontorist öeldi meie kohta muidugi kõike muud kui õigeagset kohalejõudmist. Niisiis, peale viimast ümbersõitu oli teekond veninud 4150 kilomeetri pikkuseks ning viimased 100 kilomeetrit olid kõige piinarikkamad kuna enam ei olnud 130 km/h vaid 100 ja isegi vähem ning tekkinud oli reedene liiklus. Kui kell oli 3 ja sõita oli 88 kilomeetrit, otsustasin igaks juhuks helistada Grunti ja öelda, et me ikkagi jääme pool tundi hiljaks kuna liiklus hoiab meid tagasi – tädi läks telefoni otsas kohe imestusest vist väga teist värvi kuna ta ei uskunud senimaani, et me jõuame – lahkelt ütles „no worries“ ja lubas ära oodata niikaua kuni vaja.

Cairnsis läksime kolmekesi Grunti (mina ja Arne olime siis need, kes said liikmeteks ja Aivar senimaani veel „vabakutseline“) täitsime ankeete enda kohta ja vaatasime kahte ohutustehnika alast filmi kus rääkis kuidas tuleb kasti tõsta ja millal kaitsevarustust kanda ning lahendasime kaks testi nende kohta, et saada sertifitseerituteks. Siis andis sealne töötaja meile kaardi ning soovis edu meie esimesel tööl.

Sõitsime siis pea 4200 km ja see võttis 40h ja 9 minutit. Poole nelja asemel jõudsime kohale veerand viis. POLE JU PAHA! Arvestasime ju alguses 3500 kilomeetriga.

Õhtul sain Kristjaniga kokku, ta tegi mingit juhuotsa Hiltonis ning sain temalt korterivõtmed, et me saaks ennast pesta ja riideid vahetada jne. Peale puhastumist tuli muidugi meelde, et enamus meist pole 2 päeva söönud (jõime enamasti vett mis sai kaasa võetud ja mis oli autos soojaks läinud) ja läksime kohe samas asuvasse Mäkki sööma. Hiljem tulid Kristjan ja Karel ka töölt ning sai veidi juttu räägitud kõigest sellest mis tundus tol hetkel tähtis. Saime neilt veel farmi koordinaadid (kuna nad siin olid varem tööl olnud paar nädalat tagasi) ja siis otsustasime Mareebasse kohale sõita ning loodetavasti veidi magada.

Farmi lähistele jõudsime umbes kell 2 öösel ja siis otsustasime autos magada nii kuidas saame, äratus oli pool 6 ja 6:15 sõitsime juba õuele. (Gruntis tehti väike viga muidugi, me oleks pidanud 7:15 pidanud siin olema) John tuli unise peaga ukse peale ning ütles, et need ei saa küll midagi muud olla kui eestlased – alati liiga vara igalpool kohal.
Vahetasime riided ja kadusimegi juba istandusse tööle.

Tegu siis avokaadofarmiga. Avokaadod kasvavad puu otsas ning neid korjame selliste kaika otsas olevate tangidega kuna viljad asuvad kõrgel. Puu otsast võetud viljad tuleb panna kõhu peal asuvasse kotti ja kui kott täis, siis kallatakse viljad väiksesse kasti kus siis järgmine tööline need võtab ja varred poole sentimeetri pikkuseks lõikab (ärge küsige miks, ma pole veel seda plakatit läbi uurinud mis seina peal on, tegu siis erinevate klassidega jne)

Töö algab 7:30, esimene paus on 9:30, lõuna on 13 ajal ning päev saab läbi kell 16. Füüsiliselt polegi raske töö aga kael ja õlad jäävad kangeks kui on vaja kõrgelt korjata.

Meiega on siin lisaks 3 austraalia kutti kellest 1 on kohalik peaaegu ning 2 on rändurid kes alustasid Sydneyst ja on olnud teel 7 kuud ning kavatsevad kogu Austraalia läbi reisida ja töötada 5-10 aasta jooksul.

Farm ise ei ole midagi sellist mida te ette kujutate kuskilt filmist vms. Farmeriteks on abielupaar, kes on põllumajandusega tegelenud alles 6 kuud. John ja Judy (perekonnanime peast ei tea hetkel) Varem elasid nad NSW’s ja mehel oli oma värvitöödega tegelemise firma. Pealegi on ta üks parimaid tennisiste Austraalias (seenioride arvestuses) ning varsti tuleb ta Euroopasse turniiridele mängima.

Farmist siis: mees ja naine elavad umbes sellises hoones nagu veoauto käru (mõõtmetelt ja kujult) õue peal on ka siis meie elamine, ehk „shed“ meil on avatud planeeringuga köök-garaaz ja siis on suurem saal ning 3 tuba millest ühes on telekas diivanid ja austraalia tüüpide telgid, teine on pigem esik ning kolmandas on voodi. Mina ja Arne magame suuremas saalis, telgis. Telgis magatakse siin putukate pärast kuna need ei laseks vist öösel väga magada. Köök-garaazis on meil banaanipuult võetud suur kobar banaane mida võib süüa niipalju kui isu on, suur grillahi-gaasipliit, külmkapp, veekeetja, traktor, murutraktor, teine traktor, Nissan Navara Pick-Up (selliste autode kohta öeldakse siin „ute“ (:juut:) ja veel mingit träni.

Ahjaa, see imelik hääl mida auto teeb on sellest, et väljalaskekollektori tihend muutis oma kuju ning nüüd sealt vahelt immitseb õhk välja. Ei midagi hullu. Täna uurisime igaks juhuks kas õli on veel, aga ei olnud. Ostsime suure kanistritäie õli ning lisasime mootorisse. (castroli 4 liitrine kanister mineraalõli maksis 30 dollarit ~240 krooni) Veel oleks vaja autosse lõhnakuuske kuna 40h palavuses tekitas mõned lõhnad sinna juurde.

Kohalikust kliimast: idarannikul on hetkel nagu Eestis on suvel: päevad mõõdukalt soojad, enam ei ole tapvat 40 kraadist palavust koguaeg, ööd jahedad ning loodus lopsakas ja roheline (tegelikult on siin rohkem vihmametsade kant).

Tööst veel: siin ei ole nii, et farmer kamandab ning meie peame tegema. Farmer koos naisega rügab samamoodi tööd teha nagu meie ning lisaks veab ta vahepeal traktoriga vilju varju ning tegeleb kõigega. Naine peamiselt nokitseb varsi lõigata. Õhtul peale tööd tuleb alati veoauto viljadele järgi ning siis istume siin varjus ning chillime kambaga (lisaks meile kolmele ja kolmele austraalia tüübile käib siin tööl veel üks abielupaar) seega istume kõik kambas, viskame nalju, farmer teeb õlut välja jne. Siin lihtsalt elatakse, ei ole mingit muret, et on võlad kaelas või farm on kaotanud pool oma väärtusest jne... kõigil on „No worries“ ja me keegi ei tunne muret millegi pärast – elamine on tasuta, ise peame muretsema vaid toidukraami pärast aga seda ei kulu ka siin palju.

Ahjaa, palgateema. Grunt maksab meile 17 dollarit tunnis, sellele lisab riik 9% pensionimakset fondi (superannuation) ning tulumaksu röövitakse 29%. Aga positiivne on see, et mõlemad maksud saame me riigist lahkudes/deklaratsiooni esitades tagasi. Seega tagasitulles on mõnus boonus pangakontole ilmumas.

Aitab küll, kell on saanud 9 ja on aeg minna magama, et hommikul pool 7 jälle ärgata.