Kodu paistab

Varsti

Ikka sajab

No 2 nädala jooksul pole siin ühtegi päeva olnud, kui ei oleks pilves või ei sajaks. Mõned pärastlõunad siiski olen saanud linna peal tuiatud ja asju aetud. Peale virisemise e-maili saatmist travellersxpress maksukontorisse saabus koheselt ka e-mail, mis soovis õnne, et nendeni on jõudnud maksuameti poolt minu tulumaks, ei tea mitu nädalat veel oleksin pidanud ootama kui ma poleks seda e-maili saatnud? Guntheri (vaikeseade sakslase nimetamisel) kannatus katkes 9 nädalaga, mina sain kuue ja poolega :). Ega ma rohkem ei viitsigi kirjutada.

Ei läinud 6llele

Pokkeriturniirile hoopiski. Lõppkokkuvõttes sama asi.

Masterchef oma toas

Uskumatu, mul on tuppa eksinud kaks kokka. Üks inglane ja teine auss, James ja David. Tegelikult polekski midagi kirjutada aga naljakas on. Nende igapäevane eesmärk on kuskil pidu panna ja täis olla. Eile sattusid nad töö teemal vaidlema ja tuli välja, et üks neist on maailma parim kokk, kuna tal on liiga palju kogemust (oma jutu järgi) ja sellepärast tal on raske kuskil tööl olla kuna kolleegid tunnevad tema tugevust. Tema parimaks pidi olema pasta, pajaroog ja kastmed. Lõpuks tuli välja, et ta töötab Karratha kaevanduses kokana. Ma täitsa kujutan ette temavalmistatud makarone hakklihaga ja kaevurid tolmuste nägudega kiitmas(mida nad teeks nagunii, sest austraalias kunagi keegi ei ütle sulle, et sa sakid täiega). Nüüd lasid nad ennast deodorandiga üle ja läksid kella kümnesele hommikuõllele.

Jätke võtmed väljapoole kui te lahkute!

Tervitan superstaari Jürit, Jõhvist!

Tasuta internet

Püüan siin aknapeal veidikene wifit ja panen tasapisi pildigaleriisid üles: http://picasaweb.google.com/karlkingsepp


Hetkel Perthis vihma kallab ja külma mingi 16 kraadi stabiilselt. Nõme, et peame autost mõned asjad tooma kui õhtusööki valmistama hakkame.

Broome-Coral Bay-Perth

Puhkasime kolm päeva nimetatud kohas. Tegemist pigem puhkekülade kogumiga kui külaga või asustusena, kuulub siis täielikult erakätesse ja põhimõtteliselt valitsus keeldub selle kohaga sekkumisse kuna kogu infra oleks niivõrd kallis, seega tegi valitsus kunagi kingitusena sinna veevärgi ja edasise kohta ütles, et enam midagi ei tee. Koht ise toitub kolmest tuulegeneraatorist ja vabal ajal ka diiselgeneraatoritest. Hommikul puhkekohast üle tee astudes oli väike ostukeskus ja tuuride kontorid. Ostukeskuses supermarket, suveniiripood, toidupood ja pagariäri-kohvik. Elu parima kohvi sain sealt, sellise mis oli juba joomiseks paraja temperatuuriga ja pitsasaiad olid ka mõnusalt värsked.

Stephani ammune soov oli sukeldumine, seega ta seda ka tegi. Mina piirdusin ATV safariga hommikul ja riifil käimisega lõuna ajal. Koht oli mugavalt tuuline aga ei olnudki väga hullu, sain päikest ja veealust maailma uurida.

Coral Bayst ära sõites muidugi külastas meid järgmine kottermann - siduripedaali sai sujuvalt põhja vajutada ilma igasuguse takistuseta. Õnneks saime receptionist mehaaniku numbri ja peale 3h ootamist ta kohal oligi ning ütles mis viga ning täitis sidurianuma vedelikuga ning õhutas silindrit. Paarikümne km pärast oli sama jama jälle muidugi tagasi ja siis pääsesime vaid pumpamisega. Järgmine hommik laenasime juba ise nr 10 võtme ja õhutasime silindrit ning õhtul ostsime Repcost uue silindri ning võtmekomplekti, lisaks veel 10L mootoriõli ja uue õlifiltri - uskumatult palju asju. Suvalise Geraldtoni platsi peal tegimegi kõik vajalikud protseduurid ära - hea, et meile müüdi 10 liitrine kanister, sest mootorisse läks umbes 8 liitri jagu vedelikku. Nüüd on auto nagu uus - vaid üks esituli on vaja ära vahetada ja väljalase, aga see ei ole ju minu mure.

Mida lõunapoole, seda külmemaks läheb koguaeg. Hetkel olemegi jõudnud Perthi ja teepeal tuli juba autos ka soojendus sisse panna. 16 kraadi ja vahelduv pilvisus vihmaga - umbes nagu kodus.

Pilte ei viitsi siia rohkem toppida, vb panen kuskile galeriisse

Alla

Sõidame rannikut pidi ja järgmine levi vist 600km pärast. Krt, nagu Q-GSM aastal 1998, ainult Optuse nimega. Aga Telstra ei kutsu oma hindadega üldse.

Broome

Ühe lausega: "Päeval kena turismilinnake aga öösiti järjekordne aborigeenide ghetto."

Keegi kunagi küsis, et millised need aborigeenid on? Nüüd paar kuud hiljem ütlen, et tavalised mustanahalised - jõlguvad ringi, elavad kus juhtub, tihti joovad puu all ja karjuvad üksteise peale, kõige tõenäolisemalt astuvad sinuga kontakti järgnevat pick-up line'i kasutades: "Do you have a dollar?" julgemad küsivad kahte dollarit piruka ostmiseks. Kui julged vastata, et ei kanna raha kaasas, siis oled nende jaoks valge rämps. Arvatavasti kirkamad tegelased elavad kuskil reservis omaette ja neid mul näha ei ole õnnestunud. Austraallased on ka enamasti linnaaborigeenide suhtes mittesõbralikud. Umbes nagu Eestis on osade venelastega kes ei taha aru saada mis riigis nad elavad.

Sõit läänerannikule

Nagu kõik teavad olin viimase kirjatüki ajal Põhjaterritooriumi pealinnas, Darwinis. Seal hakkas meil aga palav ning sõitsime edasi – Kakadu rahvusparki. Lootsin seal vähemalt ühte krokodilli näha, aga see vist ei õnnestunud. Kõik kohad olid muidugi hoiatussilte täis aga näha ega kuulda polnud ühtegi. Mõnikümmend kilomeetrit enne rahvusparki ühte jõge ületades ma siiski vist nägin vees ujumas korralikku „salty’t“ ehk Estaurine’i krokodilli, ehk soolase vee krokodilli, sest kui tegime tagasipöörde ja uuesti vaatama läksime, siis oli ta sealt juba kadunud, seega palk ega oks see ei saanud vees olla. Suurt midagi selles pargis vaadata ei olegi, peale paarituhande aasta vanuste kaljujooniste, suurte kivirahnude ja jugade. Sõitsime spetsiaalselt jälle mööda kruusateed umbes 70 km, et näha Jim-Jim ja Twin Falls nimelisi jugasid, Jim-Jim oli üsna veevaene, heal juhul üks liiter minutis, kuid kogu see kanjon ja kaljumassiiv mis seal kohas olid, jättis unustamatu mulje ning kohas kuhu juga märjal hooajal „kukub“ oli 24 meetri sügavune järvekene, seal oli küll külm vesi aga ei saanud jätta juhust kasutamata ja ujuda üle selle ning istuda 118 meetrise kaljuseina all. Vesi oli muidugi kristallselge ning puhas.

Twin Falls omas aga natukene rohkem voolavat vett, sinna saamiseks pidime sõitma 500 meetrit paadiga ja siis 5 minutit turnima üle kivide. Vaade mis seal avanes oli umbes midagi sellist nagu „The Beach“ filmis, kõrge kaljusein, sealt voolamas valge vesi, all sinine veesilm ning valge liivaga rand. All vees olid erinevat värvi kalad keda oli seal piisavalt palju, et isegi amatöörist kalamees oleks sealt mõne kinni püüdnud. Üldiselt oskasid need kaks juga mind üllatada ülejäänute ees. Tõstaksin nad Ulurust ja Kata Tjutast pingereas isegi ettepoole – esikohale jääb Kings Canyon.

Peale Kakadu’d võtsime suuna Wolfe Creek meteoriidikraatri poole. Suuruselt maailma teine kraater, vanust umbes 300000 aastat. Enne seda tegime paar tiiru maailma jubedaimas kohas nimega Halls Creek ja avastasime, et Suur Hiina Müür on tegelikult täielik kopeeritud Austraaliast, nagu kogu Hiina kaup. Nimelt Halls Creekist 6 km mööda vana maanteed (seesama mida mööda me kunagi kuus kuud tagasi tahtsime sõita GPS’i järgi) lõuna suunas on täiesti naturaalne kvartskivimist sein, 3-4 meetri kõrgune, 1m laiune ja 16 km pikkune – täiesti looduslik müür. Uskumatu? Mul on pildid!

Igatahes, sõitsime siis Wolfe Creeki poole, sinna saamiseks tuleb 19 km mööda maanteed sõita Halls Creekist lääne poole ja siis 146km mööda kruusa-liiva-tuha-misiganes teed lõunasse. Esiteks on see tee jube selle pärast, et peale esimesi kilomeetreid hakkasime nägema purukssõidetud rehve, siis tulid päris mitu mahajäetud autot ja kui umbes 50 km sai sõidetud, siis lõpetas ka meie auto vasakpoolne tagarehv töölepingu ning kui seisma jäime, nägime täiesti räbaldunud rehvi. Natukene vandumist ja siis kangutasime välja tungraua, rattavõtme ja muud kangikesed mida Toyota insenerid on kaasa pakkinud (on veel jaburamat tagavararatta asukohta kui autopõhja alla see panna?). Muidugi kohe avastasime, et eelmine omanik polnud vist ise rattaid vahetanud kuna võti ei olnud sobivuses nende rattapoltidega. No worries! Õnneks tuli üks auto ( rentige „Wolf Creek“ nimeline õudukas) kus kaks vanameest välja hüppasid ja üks kohe õige rattavõtmega juba velje kallale asus. Siis hakkasime leiutama tungrauda õigesse kohta. Toyota insenerid olid jälle teinud väikese valearvestuse, nimelt ei ole arvestatud sellega, et äkki on vaja tungrauda kasutada ka siis kui rehv täiesti tühi ja auto velje peale toetub, ehk siis ei olnud võimalik seda õigesse kohta asetada ilma eelnevate maaparandustöödeta. Muidugi võttis teine vana Nissani tungraua ning hakkas autot tõstma, et äkki siis saame meie oma tungraua alla panna, aga ennäe imet, Toyota insenerid olid kasutusele võtnud ka vedrustuse mis hoidis vajalikku kohta ikka sama kõrgel, mis sest, et ülejäänud autokere tõusis. Igastahes lammutasime veidi haamriga ja saime vajaliku süvise, et ratas ära vahetada. Õigemini, vanem härrasmees vahetas selle ära, oli teine hingega asja juures. Haamriga auku uuristades avastasin ka, et amort istub oma toe otsas ja kummipuksid on jalga lasknud, sealt siis vist ka see imelik heli viimase tuhande kilomeetri jooksul. Otsustasime siis Halls Creeki tagasi sõita, et uus tagavararehv muretseda ning juhuslikult oli tegu regiooni ainsa Toyota esindusega, seega saime ka uue puksi ostetud, vahetada ei saanud kuna oleks pidanud ootama järgmist päeva, mõtlesime, et äkki saab ise vahetada kuidagi. Ajasimegi auto esiosaga liivahunniku otsa, et tagaratta amort pinge alt ära saada ja otseloomulikult tellitava võtmega saime vastava poldi lahti ning puksid vahetatud. Varsti pole vist ühtegi asja mida tellitava võtmega lahti ei saaks – peab mõtlema automehaaniku ameti üle. Ahjaa, paar päeva varem avastasime õli kontrollides, et taaskord oleks vajadus pikema õlivarda järgi kuna standardpikkusega õlivarras ei näidanud õli olemasolu mootoris. Arvatavasti oli see kuivus mootoris juba mitutuhat km valitsenud kuna viimati sai seda kontrollitud kõva 5000 km tagasi ja juba siis näitas ta 1cm alla miinimumi. Nüüd on normis. Taaskordne tõestus, et kui varras midagi ei näita, siis ka midagi mootoriga ei juhtu.

Jõudsime siis päikeseloojanguks kraatri äärde, täpselt veel viimase valgusega sain telgi üles pandud kämpimisplatsile (päike loojus 17:20, NT ja WA piiril sunniti kella keerama 1.5h) suht varakult sai ka magama mindud ja ega ka ärkamine eriti hiline olnud, päike tõusis 5:30 ja 2h hiljem oli võimatu magada. Umbes 8 ajal käisime vaatasime kraatri üle ning alustasime tagasisõitu Halls Creeki suunas kus võtsime kütust ja sõime ning võtsime plaaniks Broome’i sõidu. See oli umbes 690 kilomeetrit ning õhtuks olimegi päral. Seekord on siin tunduvalt jahedam kui märtsis ning palju mõnusam. Alguses arvasime, et jääks siia pikemaks kuid eriti ei tõmba see kant siin, arvatavasti paari päeva jooksul hakkame allapoole sõitma. Seal läheb aga aina külmemaks.

Päris tegus nädal

Nonii, olen otsaga nüüd Darwinis ja naudin kiiret mobiilset internetti oma (Kristjani ja Kareli) telgis ning tegelen pildimaterjaliga, seda ikka koguneb metsikult, uut kõvaketast vaja ostma hakata.

Esmaspäeval olime Cairnsis ja saime kokku Stephani sõbraga kes siia saabus, istusime inimtühjas P.J.O'Brieni pubis ja naudisklesime ühise õlle. Mõne aja pärast pidime otsustama kas lähme magama või hakkame sõitma. Kuna Cairnsist 60km eemal oli üks tasuta kämpimisplats, siis sõitsimegi sinna, hommikul oli hea ärgata ja tasuta hüvesid nautida (dushid, pesud, wc'd). Edasi liikusime Innisfaili kus ostsime toidu ja veevaru ning siis juba suund mööda rannikut Townsville'i poole, sealt keerasime sisemaale ning sõitsime läbi suitsuvine päris pikalt (siin põletatakse või põleb ise, alati ei saa sellest arugi. Õnneks tegu oli asfaltteega ning päris mitusada kilomeetrit pidi liikuma. Õhtuks jõudsime kohta nimega Winton ning läksime telkima sealt mõned kilomeetrid välja - kahjuks ei olnud mingeid lisamugavusi, hommikul hambapesud ja asjad tegime linna avalikus toiletis. Edasi arvasime, et on kruusatee, aga õnneks ei olnud, sõitsime edasi Outbacki, kohta nimega Boulia, naljakad kohad on need täiesti eraldatuses olevad. Ainsad kes seal liiguvad on turistid ning kohalikud on tavaliselt sõbralikud (ma räägin austraallastest, mitte aborigeenidest), enamasti kui ilusti küsida, siis saad mõne dollari eest dushi ja kõike muud pruukida mida süda ihaldab (sauna ei ole). Bouliast edasi algas aga lõpuks meie kruusatee, sildid küll ütlesid, et see on vaid 4WD masinatele kuid ma ei ütleks, et seal midagi ületamatut oleks olnud, nägime seal ka kahte tavalist universaali. See tee viis meid Bouliast Alice Springsi viiva maantee peale, vahepeal tegime jälle ööpeatuse ja telkisime ühe asula lähistel. Hommikul tuli aga välja, et peame kella pool tundi tagasi keerama. Kui olime jõudnud lõpuks asfalt maanteele, siis sealt oli veel Alice Springsi umbes 100 kilomeetrit ning Alice Springsist Uluru juurde veel 400. Õhtuks jõudsime täpselt sinna päikeseloojangu ajaks ning nagu ülejäänud parklatäis turiste olid kogunenud vaatemängu jälgima kuidas kivi värvi muudab. Sissepääs rahvusparki maksab 25 dollarit inimese kohta ja see kehtib 3 päeva, samas rahvuspargis on siis Ayers Rock ja Kata Tjuta kivikamakad. Kata Tjuta asub Ayers Rockist 50 km lääne pool ja seal on kaks matkarada.

Kui alguses oli mul siin kirjas, et päikeseloojang vaadatud ja hommikul lähme päikesetõusu vaatama teisele poole Ayers Rocki, siis reaalsus oli see, et ronisime telkidest välja, vaatasime minut aega tõtt ja ronisime sama targalt magamiskottidesse tagasi. Nipp oli selles, et metsikult külm oli, teiseks oli campgroundi köögialas ööläbi mingi heategevusliku ralli köögiklubi juttu rääkinud ja jauranud ning seganud kõigi telkijate öörahu. Jutu järgi oli see mingi heategevuslik uunikumide "ralli" pigem sõit läbi nelja osariigi ja lõpetamine siis oli Alice Springsis. Tegelikult tänu neile saime me 2.5 kilogrammi peekonit, 100 plasttaldrikut, uue BBQ kastme ja veel midagi nipet-näpet, kuna korraldajatel polnud seda kraami lihtsalt enam kuskile panna oma viimasel päeval - nüüd oleme 3 päeva, või 4 päeva autos külmikus peekonit hoidnud ja igal toidukorral seda praadinud, umbes kilo viskasime kahjuks ära kuna auto külmik ei jahuta seda piisavalt hästi maha ning kotitäis jääd mis me sinna panime, sulas ka veeks ning kogu see peekon oli veega koos. See selleks.

Peale Kata Tjuta ümber turnimist (4km matkarada, "Valley of the Winds") tulime jälle Ayers Rocki kuurortisse tagasi ning varastasime veidikene dushi kuna meie check-out oli juba 3h tagasi tehtud, keegi nagunii pahaks ei pannud.

Edasi sõitsime 350 km jälle ülespoole, uueks ööbimispaigaks oli Kings Canyon Resort, seal kahjuks enam mobiililevi ei olnud ning õhtu läks kiirelt. Hommikul läksimegi Kuningate Kanjonisse ronima, see rahvuspark seal on täiesti tasuta ning matkarada, mis kirjade järgi 6 km, oli palju põnevam ja vaated täiesti uskumatud. Ayers Rock ja Kata Tjuta on lihtsalt mingid turistimagnetid ning mitte midagi enamat, Kings Canyon matkarada on "must do" asi igastahes, Ayers Rocki võite ka rahvuspargi piiri pealt pildistada, kui isu on.

Peale seda läksime jälle väikesele dushivargusele ning edasi liikusime juba tagasi Alice Springsi, tegime seda aga läbi Aborigeenide maade ning pidime ostma 5.5 dollarit maksva loa, et võime seda teed kasutada. Aborigeene ei näinud. Enamuses kruusatee, riivasime erinevaid loodusvaateid. Tegin metsikult panoraame, aga hetkel neid kokku pannes ei ole üldsegi näitamist väärt.

Meil tegelikult tekkis autoga probleem, sellepärast hakkasimegi kiirustama Darwini poole, nimelt millegipärast ei tahtnud ta käivituda alati, starter tegi vaid klõpsu, peale mitmendat korda samas proovides jälle läks, otustasime Darwini poole sõitma hakata kuna oli laupäev ning Alice Springsis oleks pidanud 2 päeva ootama, et mehhaaniku juurde saada ja see ootamine oleks raha kulutanud.

Mäkis kiire eine ja paak kütust täis (polegi liiga kõrge liitrihind, Cape Yorkis oli 1.9 AUD liitri eest, siin 1.44 AUD, normaalne on 1.29 AUD.

Edasi liiklesime kontinendi keskosast otse põhja, VÄGA igavad sirged teelõigud olid. Kokku on Alice Springsi ja Darwini vahemaa 1499 kilomeetrit ning selle sõitsime 20 tunniga, vahepeal magasime 2h kah :)

Ega sellest teekonnast polegi midagi rääkida, tuim asfalti uhamine oli. Paarsada kilomeetrit oli minule tuttavat teed kuna olin siit ju 5 kuud tagasi ka sõitnud, siis muidugi samuti lihtsalt uhamine ning valdavalt pimedas.

Ainuke kurioosne seik oli see, et vaatasime atlasest, et ühes eespool olevas asulas on bensiinijaam ning sealt võiks paagi täis võtta. Reaalsus oli see, et olime hiljaks jäänud - bensiinijaamast olid järgi vaid rusud mille keskelt veidikene suitsu veel kerkis. Ei teagi nüüd kas oli see kontrollitud põletamine mis kontrolli alt kadus või tõsine "bushfire" sest sellest asulast umbes paarsada meetrit eemal kerkis täiesti tõsine suitsusammas ning teeääres olid ka leegid.

Darwin aga suutis mind üllatada. Ma millegipärast arvasin, et tegu on suvalise rannikulinnaga mis raudselt on igav ja mõttetu. Aga ei, uhked hooned, tegu siiski ju osariigi pealinnaga. Täna sai lihtsalt tiirutatud veidi hämaras ja siis otsitud koht ööbimiseks. Homme arvatavasti pikemalt ja ülehomme hommikul liigume edasi, või siis tagasi. Sõidame läbi Kakadu rahvuspargi (400 km) ja arvatavasti oleme ühe öö seal, siis edasi Katherine'i ja sealt keerame Broome'i poole. Poole tee peal asub maailma suuruselt teine meteoriidikraater - Wolfe Creek'i kraater, selle oleme seadnud sihtkohaks.