Nonii, olen otsaga nüüd Darwinis ja naudin kiiret mobiilset internetti oma (Kristjani ja Kareli) telgis ning tegelen pildimaterjaliga, seda ikka koguneb metsikult, uut kõvaketast vaja ostma hakata.
Esmaspäeval olime Cairnsis ja saime kokku Stephani sõbraga kes siia saabus, istusime inimtühjas P.J.O'Brieni pubis ja naudisklesime ühise õlle. Mõne aja pärast pidime otsustama kas lähme magama või hakkame sõitma. Kuna Cairnsist 60km eemal oli üks tasuta kämpimisplats, siis sõitsimegi sinna, hommikul oli hea ärgata ja tasuta hüvesid nautida (dushid, pesud, wc'd). Edasi liikusime Innisfaili kus ostsime toidu ja veevaru ning siis juba suund mööda rannikut Townsville'i poole, sealt keerasime sisemaale ning sõitsime läbi suitsuvine päris pikalt (siin põletatakse või põleb ise, alati ei saa sellest arugi. Õnneks tegu oli asfaltteega ning päris mitusada kilomeetrit pidi liikuma. Õhtuks jõudsime kohta nimega Winton ning läksime telkima sealt mõned kilomeetrid välja - kahjuks ei olnud mingeid lisamugavusi, hommikul hambapesud ja asjad tegime linna avalikus toiletis. Edasi arvasime, et on kruusatee, aga õnneks ei olnud, sõitsime edasi Outbacki, kohta nimega Boulia, naljakad kohad on need täiesti eraldatuses olevad. Ainsad kes seal liiguvad on turistid ning kohalikud on tavaliselt sõbralikud (ma räägin austraallastest, mitte aborigeenidest), enamasti kui ilusti küsida, siis saad mõne dollari eest dushi ja kõike muud pruukida mida süda ihaldab (sauna ei ole). Bouliast edasi algas aga lõpuks meie kruusatee, sildid küll ütlesid, et see on vaid 4WD masinatele kuid ma ei ütleks, et seal midagi ületamatut oleks olnud, nägime seal ka kahte tavalist universaali. See tee viis meid Bouliast Alice Springsi viiva maantee peale, vahepeal tegime jälle ööpeatuse ja telkisime ühe asula lähistel. Hommikul tuli aga välja, et peame kella pool tundi tagasi keerama. Kui olime jõudnud lõpuks asfalt maanteele, siis sealt oli veel Alice Springsi umbes 100 kilomeetrit ning Alice Springsist Uluru juurde veel 400. Õhtuks jõudsime täpselt sinna päikeseloojangu ajaks ning nagu ülejäänud parklatäis turiste olid kogunenud vaatemängu jälgima kuidas kivi värvi muudab. Sissepääs rahvusparki maksab 25 dollarit inimese kohta ja see kehtib 3 päeva, samas rahvuspargis on siis Ayers Rock ja Kata Tjuta kivikamakad. Kata Tjuta asub Ayers Rockist 50 km lääne pool ja seal on kaks matkarada.
Kui alguses oli mul siin kirjas, et päikeseloojang vaadatud ja hommikul lähme päikesetõusu vaatama teisele poole Ayers Rocki, siis reaalsus oli see, et ronisime telkidest välja, vaatasime minut aega tõtt ja ronisime sama targalt magamiskottidesse tagasi. Nipp oli selles, et metsikult külm oli, teiseks oli campgroundi köögialas ööläbi mingi heategevusliku ralli köögiklubi juttu rääkinud ja jauranud ning seganud kõigi telkijate öörahu. Jutu järgi oli see mingi heategevuslik uunikumide "ralli" pigem sõit läbi nelja osariigi ja lõpetamine siis oli Alice Springsis. Tegelikult tänu neile saime me 2.5 kilogrammi peekonit, 100 plasttaldrikut, uue BBQ kastme ja veel midagi nipet-näpet, kuna korraldajatel polnud seda kraami lihtsalt enam kuskile panna oma viimasel päeval - nüüd oleme 3 päeva, või 4 päeva autos külmikus peekonit hoidnud ja igal toidukorral seda praadinud, umbes kilo viskasime kahjuks ära kuna auto külmik ei jahuta seda piisavalt hästi maha ning kotitäis jääd mis me sinna panime, sulas ka veeks ning kogu see peekon oli veega koos. See selleks.
Peale Kata Tjuta ümber turnimist (4km matkarada, "Valley of the Winds") tulime jälle Ayers Rocki kuurortisse tagasi ning varastasime veidikene dushi kuna meie check-out oli juba 3h tagasi tehtud, keegi nagunii pahaks ei pannud.
Edasi sõitsime 350 km jälle ülespoole, uueks ööbimispaigaks oli Kings Canyon Resort, seal kahjuks enam mobiililevi ei olnud ning õhtu läks kiirelt. Hommikul läksimegi Kuningate Kanjonisse ronima, see rahvuspark seal on täiesti tasuta ning matkarada, mis kirjade järgi 6 km, oli palju põnevam ja vaated täiesti uskumatud. Ayers Rock ja Kata Tjuta on lihtsalt mingid turistimagnetid ning mitte midagi enamat, Kings Canyon matkarada on "must do" asi igastahes, Ayers Rocki võite ka rahvuspargi piiri pealt pildistada, kui isu on.
Peale seda läksime jälle väikesele dushivargusele ning edasi liikusime juba tagasi Alice Springsi, tegime seda aga läbi Aborigeenide maade ning pidime ostma 5.5 dollarit maksva loa, et võime seda teed kasutada. Aborigeene ei näinud. Enamuses kruusatee, riivasime erinevaid loodusvaateid. Tegin metsikult panoraame, aga hetkel neid kokku pannes ei ole üldsegi näitamist väärt.
Meil tegelikult tekkis autoga probleem, sellepärast hakkasimegi kiirustama Darwini poole, nimelt millegipärast ei tahtnud ta käivituda alati, starter tegi vaid klõpsu, peale mitmendat korda samas proovides jälle läks, otustasime Darwini poole sõitma hakata kuna oli laupäev ning Alice Springsis oleks pidanud 2 päeva ootama, et mehhaaniku juurde saada ja see ootamine oleks raha kulutanud.
Mäkis kiire eine ja paak kütust täis (polegi liiga kõrge liitrihind, Cape Yorkis oli 1.9 AUD liitri eest, siin 1.44 AUD, normaalne on 1.29 AUD.
Edasi liiklesime kontinendi keskosast otse põhja, VÄGA igavad sirged teelõigud olid. Kokku on Alice Springsi ja Darwini vahemaa 1499 kilomeetrit ning selle sõitsime 20 tunniga, vahepeal magasime 2h kah :)
Ega sellest teekonnast polegi midagi rääkida, tuim asfalti uhamine oli. Paarsada kilomeetrit oli minule tuttavat teed kuna olin siit ju 5 kuud tagasi ka sõitnud, siis muidugi samuti lihtsalt uhamine ning valdavalt pimedas.
Ainuke kurioosne seik oli see, et vaatasime atlasest, et ühes eespool olevas asulas on bensiinijaam ning sealt võiks paagi täis võtta. Reaalsus oli see, et olime hiljaks jäänud - bensiinijaamast olid järgi vaid rusud mille keskelt veidikene suitsu veel kerkis. Ei teagi nüüd kas oli see kontrollitud põletamine mis kontrolli alt kadus või tõsine "bushfire" sest sellest asulast umbes paarsada meetrit eemal kerkis täiesti tõsine suitsusammas ning teeääres olid ka leegid.
Darwin aga suutis mind üllatada. Ma millegipärast arvasin, et tegu on suvalise rannikulinnaga mis raudselt on igav ja mõttetu. Aga ei, uhked hooned, tegu siiski ju osariigi pealinnaga. Täna sai lihtsalt tiirutatud veidi hämaras ja siis otsitud koht ööbimiseks. Homme arvatavasti pikemalt ja ülehomme hommikul liigume edasi, või siis tagasi. Sõidame läbi Kakadu rahvuspargi (400 km) ja arvatavasti oleme ühe öö seal, siis edasi Katherine'i ja sealt keerame Broome'i poole. Poole tee peal asub maailma suuruselt teine meteoriidikraater - Wolfe Creek'i kraater, selle oleme seadnud sihtkohaks.
No comments:
Post a Comment