Sõit läänerannikule

Nagu kõik teavad olin viimase kirjatüki ajal Põhjaterritooriumi pealinnas, Darwinis. Seal hakkas meil aga palav ning sõitsime edasi – Kakadu rahvusparki. Lootsin seal vähemalt ühte krokodilli näha, aga see vist ei õnnestunud. Kõik kohad olid muidugi hoiatussilte täis aga näha ega kuulda polnud ühtegi. Mõnikümmend kilomeetrit enne rahvusparki ühte jõge ületades ma siiski vist nägin vees ujumas korralikku „salty’t“ ehk Estaurine’i krokodilli, ehk soolase vee krokodilli, sest kui tegime tagasipöörde ja uuesti vaatama läksime, siis oli ta sealt juba kadunud, seega palk ega oks see ei saanud vees olla. Suurt midagi selles pargis vaadata ei olegi, peale paarituhande aasta vanuste kaljujooniste, suurte kivirahnude ja jugade. Sõitsime spetsiaalselt jälle mööda kruusateed umbes 70 km, et näha Jim-Jim ja Twin Falls nimelisi jugasid, Jim-Jim oli üsna veevaene, heal juhul üks liiter minutis, kuid kogu see kanjon ja kaljumassiiv mis seal kohas olid, jättis unustamatu mulje ning kohas kuhu juga märjal hooajal „kukub“ oli 24 meetri sügavune järvekene, seal oli küll külm vesi aga ei saanud jätta juhust kasutamata ja ujuda üle selle ning istuda 118 meetrise kaljuseina all. Vesi oli muidugi kristallselge ning puhas.

Twin Falls omas aga natukene rohkem voolavat vett, sinna saamiseks pidime sõitma 500 meetrit paadiga ja siis 5 minutit turnima üle kivide. Vaade mis seal avanes oli umbes midagi sellist nagu „The Beach“ filmis, kõrge kaljusein, sealt voolamas valge vesi, all sinine veesilm ning valge liivaga rand. All vees olid erinevat värvi kalad keda oli seal piisavalt palju, et isegi amatöörist kalamees oleks sealt mõne kinni püüdnud. Üldiselt oskasid need kaks juga mind üllatada ülejäänute ees. Tõstaksin nad Ulurust ja Kata Tjutast pingereas isegi ettepoole – esikohale jääb Kings Canyon.

Peale Kakadu’d võtsime suuna Wolfe Creek meteoriidikraatri poole. Suuruselt maailma teine kraater, vanust umbes 300000 aastat. Enne seda tegime paar tiiru maailma jubedaimas kohas nimega Halls Creek ja avastasime, et Suur Hiina Müür on tegelikult täielik kopeeritud Austraaliast, nagu kogu Hiina kaup. Nimelt Halls Creekist 6 km mööda vana maanteed (seesama mida mööda me kunagi kuus kuud tagasi tahtsime sõita GPS’i järgi) lõuna suunas on täiesti naturaalne kvartskivimist sein, 3-4 meetri kõrgune, 1m laiune ja 16 km pikkune – täiesti looduslik müür. Uskumatu? Mul on pildid!

Igatahes, sõitsime siis Wolfe Creeki poole, sinna saamiseks tuleb 19 km mööda maanteed sõita Halls Creekist lääne poole ja siis 146km mööda kruusa-liiva-tuha-misiganes teed lõunasse. Esiteks on see tee jube selle pärast, et peale esimesi kilomeetreid hakkasime nägema purukssõidetud rehve, siis tulid päris mitu mahajäetud autot ja kui umbes 50 km sai sõidetud, siis lõpetas ka meie auto vasakpoolne tagarehv töölepingu ning kui seisma jäime, nägime täiesti räbaldunud rehvi. Natukene vandumist ja siis kangutasime välja tungraua, rattavõtme ja muud kangikesed mida Toyota insenerid on kaasa pakkinud (on veel jaburamat tagavararatta asukohta kui autopõhja alla see panna?). Muidugi kohe avastasime, et eelmine omanik polnud vist ise rattaid vahetanud kuna võti ei olnud sobivuses nende rattapoltidega. No worries! Õnneks tuli üks auto ( rentige „Wolf Creek“ nimeline õudukas) kus kaks vanameest välja hüppasid ja üks kohe õige rattavõtmega juba velje kallale asus. Siis hakkasime leiutama tungrauda õigesse kohta. Toyota insenerid olid jälle teinud väikese valearvestuse, nimelt ei ole arvestatud sellega, et äkki on vaja tungrauda kasutada ka siis kui rehv täiesti tühi ja auto velje peale toetub, ehk siis ei olnud võimalik seda õigesse kohta asetada ilma eelnevate maaparandustöödeta. Muidugi võttis teine vana Nissani tungraua ning hakkas autot tõstma, et äkki siis saame meie oma tungraua alla panna, aga ennäe imet, Toyota insenerid olid kasutusele võtnud ka vedrustuse mis hoidis vajalikku kohta ikka sama kõrgel, mis sest, et ülejäänud autokere tõusis. Igastahes lammutasime veidi haamriga ja saime vajaliku süvise, et ratas ära vahetada. Õigemini, vanem härrasmees vahetas selle ära, oli teine hingega asja juures. Haamriga auku uuristades avastasin ka, et amort istub oma toe otsas ja kummipuksid on jalga lasknud, sealt siis vist ka see imelik heli viimase tuhande kilomeetri jooksul. Otsustasime siis Halls Creeki tagasi sõita, et uus tagavararehv muretseda ning juhuslikult oli tegu regiooni ainsa Toyota esindusega, seega saime ka uue puksi ostetud, vahetada ei saanud kuna oleks pidanud ootama järgmist päeva, mõtlesime, et äkki saab ise vahetada kuidagi. Ajasimegi auto esiosaga liivahunniku otsa, et tagaratta amort pinge alt ära saada ja otseloomulikult tellitava võtmega saime vastava poldi lahti ning puksid vahetatud. Varsti pole vist ühtegi asja mida tellitava võtmega lahti ei saaks – peab mõtlema automehaaniku ameti üle. Ahjaa, paar päeva varem avastasime õli kontrollides, et taaskord oleks vajadus pikema õlivarda järgi kuna standardpikkusega õlivarras ei näidanud õli olemasolu mootoris. Arvatavasti oli see kuivus mootoris juba mitutuhat km valitsenud kuna viimati sai seda kontrollitud kõva 5000 km tagasi ja juba siis näitas ta 1cm alla miinimumi. Nüüd on normis. Taaskordne tõestus, et kui varras midagi ei näita, siis ka midagi mootoriga ei juhtu.

Jõudsime siis päikeseloojanguks kraatri äärde, täpselt veel viimase valgusega sain telgi üles pandud kämpimisplatsile (päike loojus 17:20, NT ja WA piiril sunniti kella keerama 1.5h) suht varakult sai ka magama mindud ja ega ka ärkamine eriti hiline olnud, päike tõusis 5:30 ja 2h hiljem oli võimatu magada. Umbes 8 ajal käisime vaatasime kraatri üle ning alustasime tagasisõitu Halls Creeki suunas kus võtsime kütust ja sõime ning võtsime plaaniks Broome’i sõidu. See oli umbes 690 kilomeetrit ning õhtuks olimegi päral. Seekord on siin tunduvalt jahedam kui märtsis ning palju mõnusam. Alguses arvasime, et jääks siia pikemaks kuid eriti ei tõmba see kant siin, arvatavasti paari päeva jooksul hakkame allapoole sõitma. Seal läheb aga aina külmemaks.