Cape York... Seiklus!

Esimene osa suuremast reisist siis seljataga ja võtan asja pikemalt kokku.

Käisime Austraalia põhjapoolseimas mandriosas Cape Yorki poolsaare tipus, Cape Yorki nimelises kohas, mis tegelikult ongi vaid kohanimi, sest mingit asustust seal küll ei paistnud olevat. 99% teest oli kruusa-liiva-tolmutee ja see oli ka enamasti treppis, asfalti lõike oli iga 30-40 km tagant, olenevalt piirkonnast ja enamasti vaid paarikilomeetri pikkused jupid, me ei saanud aru sellest loogikast. Kruusateede keskmine kiirus oli vast 90-100, sest kui seal aeglasemalt sõita, siis põrutab ikka kõik sind korralikult läbi.
Tippu jõudmiseks liikusime järgmiselt: Cairns - Port Douglas – Mossman – Daintree National Park (jõe ületamiseks pidime praami kasutama 11 dollarit auto kohta) – Cape Tribulation (vihmametsa osa kus on asfalttee, seega ka tavasõidukitele sobiv) – 4WD rada mida sõitsime juba päris pimedas, ehk kuni kella 12ni ja umbes 30 km enne Cooktowni tegime esimese telkimispeatuse, hommikul muidugi avastasin, et magasin krokodillide laguuni kõrval, õnneks oli seal traataed vahel (ühtegi krokodilli kahjuks ei näinud kogu reisi jooksul, ainult hoiatussilte, kahju). Hommikul sõitsime Cooktowni, tegime kohvi ja sõime ning liikusime edasi Lakefieldi rahvusparki kus vahepeal olid ebamugavad tolmu ja liivateed, samas ei peatunud väga tihti, vaid ühe korra järve ääres ja teise korra jõe ääres, et süüa. Rahvuspargis pidi registreerima ja maksma, et seal ööbida aga me unustasime eelmises registreerimiskohas seda teha ja järgmine oli juba pargi piiril, seega otsustasime edasi sõita kuni jõudsime Musgrave roadhouse juurde. Enamus peatuspaikadest siin poolsaarel ongi vaid teemajad, ehk koht kus müüakse jäätist-limpsi ja kütust ning olemas on ka plats kämpimiseks. Kütus on olenevalt kaugusest kuni 50% kallim isegi. Musgravest sõitsime Coeni, kus oli tasuta kämpimiskoht, kell oli vast õhtul 8-9 saanud. Hommikul kiire kohv ja eine ning taaskord teele. Coen oli veidi suurem koht kui üks maja, seal oli vähemalt 30 maja äkki. Järgmine peatus oli Archer River Roadhouse kust ostsime saia ja jäätise 9 dollari eest – iga kaup on mingi 3x kallim kui linnas, kütust seekord ei võtnud. Peale Archer Riverit umbes 60 km algas meie jaoks huvitav osa – lõppes uus tee ning algas see mille pärast me siia tulime – Old Telegraph Track, ehk vana telegraafi teenindusliin. Kunagi ammu käis kogu kommunikatsioon Cairnsi ja Bamaga vahel telegraafi kaudu ja selle jaoks tehti sinna teenindustee, uus tee on viimase paari aastakümne teema ja on ehitusjärgus (Peninsula Developmental Road) ning on kõvasti pikem kuna lookleb ümber telegraafi raja. Telegraph Track on kaardi peal üks pikk sirge mis algab poole poolsaare pealt ning läheb peaaegu tippu välja. Pool sellest on täiesti normaalne tee kuni läheb kaheks – otse edasi algab ainult 4WD rada ja ringiga läheb uus tee. Esimesed 100 meetrit seda teed otsustavad ära kas on mõtet edasi sõita või ei, sest seal on palju ojade ja jõgede ületamisi mis hetkel õnneks on madalad kuid peale ja mahasõidud sängidesse on väga järsud ja ohtlikud. Ma lausa üllatusin, et meie suht tehaseseades Landcruiser nii tõsisel maastikul täiesti adekvaatselt liikleb. Umbes 90 kilomeetrit seda rada võttis meil umbes pool päeva, oli metsa, ojasid, liivavälju, lagendikke, kiviseid jõesänge jne... Viimased kaks ojade ületust olid muidugi kõige meeldejäävamad. Esialgu ei tahtnud väga märjaks saada, lülitasime lihtsalt 4WD sisse ja hakkasime rahulikult minema, kui vesi üle esiratta oli, siis otsustasime ikkagi tagurdada ja ma katsusin sügavuse üle – ei tea kui pikad mu jalad on, aga pakuks, et sügavust oli seal 1.10m, kuna olin teisele kaldale jõudnud, siis ei tahtnud uuesti tagasi minna ja Stephan pidi sellest läbi sõitma. Auto tuli sellest täiesti ilusti läbi, isegi vett ei tulnud sisse ega midagi. Märgiks siinkohal ära, et meil ei ole snorklit ja õhu sissevõtukoht on suht madalal. Järgmine oja oli samuti kaardil märgitud ja juures oli märkus, et liivase põhjaga sügav ja selge veega oja. Taaskord 4WD sisse, vaatasime korraks aga jalgupidi sisse ei läinud. Sõitsime otse sisse ning tuli välja, et kohe paar meetrit kaldast oli veevool tekitanud augu ning sinna me jäimegi ning vesi hakkas autosse sisse voolama igalt poolt ning lõpuks suri mootor välja kuna vesi blokeeris õhu sissevõtu. Teisel pool kämpinud perekond laenas meile keti, et saime vintsi ümber puu siduda ja auto tagasi tõmmata. Õnneks ei sattunud vesi mootorisse ja saime ta uuesti käima peale õhufiltri lahtivõtmist. Sõitsime kaldale tagasi ja otsustasime seal kämpida ja oodata homset, et siis otsustada mis edasi teha. Vett oli autos täpselt nii palju, et esiistmed olid vee sees. Õnneks midagi elektroonilist seal ei olnud esialgu ja kui auto oli pool tundi käinud ning telgid ülesse olime saanud ning asjad kuivama, siis suretasime ta välja ja läksime magama. Hommikuks oli aga millegipärast aku tühjaks saanud, nii, et starter tegi vaid kerge plõksu. Istusime siis seal kaldal ja ootasime järgmisi autosid, umbes tunni aja pärast tulid mootorratturid kes hakkasid ka seda kohta ületama, üks mitte nii õnnelikult, sõitis samasse kohta kuhu meie ja sai vee mootorisse, teised ratturid kasutasid ääri. Me olime varem ka juba selle sängi läbi uurinud ning avastasime, et kui oleksime paremale poole hoidnud, siis oleksime ilusti läbi saanud. Järgmine maastur tuli umbes pool tundi hiljem ning tõmbas meid käima ning sõitis sellest jõest lihtsalt otse läbi (Landcruiser 70, snorkli, kõrgenduse ja väga suurte rehvidega) kuna me ei tahtnud igaks juhuks teist korda sinna kinni jääda, siis lasime tal meid ka läbi tõmmata sealt. Teisele kaldale viis ka jalgsild ning kõik oma asjad viisime selle kaudu autosse tagasi. Siis selgus aga tõsiasi, et me ei saa autot välja suretada võtmest. Tegu siis mingisuguse vahva releega mis kontrollib diiselmootoril kütuse pealevooluklapi solenoidi mis tavaliselt süüte väljakeerates mootori suretab. Väljasuretamiseks oli siis kaks võimalust, kas käsitsi kapoti alt tõmmata seda klappi või siis kõrge käiguga kohapeal välja suretada.

Igastahes ei lasknud me sellel ennast häirida ja jätkasime tippu sõitmist. Vana telegraafirada läheb lõpus ka läbi Jardine’i jõe kuid seda ületust ei soovitata kasutada, me ei viitsinud isegi uurida seda ületust ja sõitsime niisama sinna jõeni ja siis paar kilomeetrit tagasi suurele teele, et ületada jõgi praamiga. Minu elu kalleim jõeületus – 88 dollarit edasi-tagasi auto kohta on ikka röövimine küll 30 meetrise paadisõidu kohta. Aga kuna see on ainukene võimalus, siis on hea hind kõrgel hoida. Praam oli tavaline trossiga jõeületuspraam nagu ikka ning kogu ületus võttis 20 sekundit vast.

Järgmine asustatud punkt oli Bamaga kus oli veelgi kallim kütus kui varem, otsustasime vaid paagi täis võtta ja kanistri tühjaks jätta. Cape York oli sealt veel umbes 35 kilomeetrit edasi põhja poole. Poolsaare tipus oli jälle killuke vihmametsa ning lõpp oli kivine kalju ja pikk liivane mererand. Tegime tiiru mererannas ja siis ronisime mäe otsa kus oli ka teisi inimesi ootamas päikeseloojangut. Iseenesest ei erine see koht teistest mereäärsetest kaljudest ja randadest ning üleüldse on vist kogu selle põhjatipu külastamise point selles teekonnas mis tuleb läbida – ilma telegraafi teeta oleks sinna sõitmine täiesti mõttetu kruusateede kündmine ning igav tegevus. Telegraafi rada aga laseb aja maha võtta ja nautida erinevaid maastikke ja mõõdukat offroad teed.

Inimesed keda me siin kohtasime olid enamasti üle 40 eluaasta ja enamasti uue ja luksusliku Toyota Landcruiseri või Nissan Patroliga. Mõned üksikud noored 30ndates pered olid ka. Alla 30 aastaseid vist ei kohanudki. Ja need kõik autod sõitsid ilusti selle Telegraph Tracki läbi, üks vanapaar Victoriast oli väga vana Landcruiseriga ning neid nägime päris mitmel korral kogu tripi jooksul.

Kuna käes oli õhtu, siis oli taaskord vaja leida telkimisplats, kaardi peal mis ma ostsin oli lähim normaalne kämpimiskoht Umagico rannas – katusealused kus sai elektrit võtta ja kraanikausse kasutada, eemal oli dush, wc ja pesumasinad, öö maksis elektrit kasutades 10 dollarit. Asukoht oli hea ja hind polnud ka kõrge. See camping ground oligi seal Umagicos ainuke hea koht, hommikul sealt läbi asula sõites oli päris julm vaatepilt, kõik kes seal elasid olid aborigeenid ning neile vist ei meeldi kuskil korralikult elada. Aiad olid rämpsu täis, tänavatel magasid koerad jne...ehtne ghetto.
Tagasi sõitsime mööda uut teed ja lootsime 2 päevaga Cairnsi või Mareebasse tagasi jõuda. Meie lootus aga purunes kiirelt. Kui tegime pealelõunal kiire metsapeatuse, siis olid mootori pöörded tühikäigul kahtlaselt kõrged, mõtlesime, et äkki gaasitross on narmendama hakanud või kuskil kinni ja otsustasime 60 km edasi sõita Archer River Roadhouse’i kuna nagunii oli vaja tankida. Sinna jõudes olid aga pöörded veelgi kõrgemal ja kui peale tankimist käivitasime, siis läksid juba 3000 pöördeni ning pidime auto välja suretama. Muidugi kohe tulid asjapulgad kohale ja seletasid kümme erinevat teooriat, et kolvid on puruks ja õli on karburaatoris (diiselmootoril). Kuna seal kohapeal mehaanikut ei olnud, siis saime Weipa Auto numbri kes meile puksiiri järgi saatis. Weipa oli sealt 200 kilomeetri kaugusel ja asus poolsaare läänekaldal. Coen oleks lähemal olnud, vaid 60 kilomeetrit kuid sealne töökoda ei võtnud telefoni vastu. Puksiiri ootasime 4 tundi ja siis läks tal veel tund aega, et auto peale saada ning kinnitada. Põhimõtteliselt sõitsime nüüd põhjatipu poole tagasi päris mitu tundi ja enne keskööd olime Weipas. Ma alguses ei muretsenud kuna reisibroshüüris kirjutati, et Weipa on modernne turismilinn asfalteede ja kohvikutega. Reaalselt on seal vist kuskil üks hotell ja suur kämpimise ala, õnneks mere ääres. Jõudsime sinna reede öösel ja magasime autos, laupäeva hommikul uuris mehaanik autot ja ütles, et see on mingi viga diisli pumbaga ning pole keeruline korda teha, esmaspäevaks pidime tagasi saama ja ta viis meid ööbimisalale. Kahele inimesele maksis seal telkimine 24 dollarit öö. Terve laupäeva istusime, terve pühapäeva istusime. Ainuke asi mis seal hea oli, oli see, et koguaeg oli soe, lõpuks muutus see ka tüütuks. Ja õhtul nägime ilusat päikeseloojangut. Esmaspäeval aga töökotta helistades öeldi, et neil on järjekorras teisi autosid ning kõige varajasem aeg auto korda saada on teisipäeva õhtuks. Teisipäeva õhtul räägiti kolmapäevast. Vahepeal ootasime jälle loojangut, et peale seda magama saaks minna. Kolmapäeva hommikul helistades öeldi, et nad ootavad postiga juppi ja kui lennuk saabub, siis vist õhtuks saab korda. Ootasime jälle päev otsa ja viie ajal helistades oli auto lõpuks korras. Koguaeg põdesime, et kui palju selle eest kasseeritakse. Nali oli selles, et pukseerimise eest võeti 1000 dollarit ja remondi eest 215 dollarit. Vahetati ära mingi jubin kõrgsurvepumbas. Kui auto käes, siis kiirelt asjad kokku ja teele, sest me ei tahtnud taaskord seal enam ööbida. Umbes kell 6 saime sealt minema ja kolmeks jõudsime Mareebasse. Õnneks Aivar polnud ära kolinud ning karavanil oli isegi võti ees, parkisime auto kõrvaltänavasse ja võtsime magamiskotid kaasa ning keerasime magama. Te ei kujuta ette kui külm on Mareebas ja kui hea soe oli 800 kilomeetrit põhja pool.
Täna lasime korda teha auto väljasuretamise elektroonika ja idee poolest peaks õli ja jahutusvedeliku vahetuse ka veel ära tegema. Otsustasime esmaspäeval edasi liikuda Alice Springsi (seal lähedal on see suur punane kivi mida kõik peaksid teadma) ja sealt üles Darwinisse. Darwinist Broome’i ja sealt mööda läänekallast allapoole.

Pildid panen kuskile albumisse vist siis kui saan kiiremasse internetti.