Tegemised

Kohapeal on vaja kindlasti kohalikku numbrit, pangakontot, enamasti ka viisakleebist (kuna kõikidel tööandjatel ei ole internetti, et e-viisat kontrollida), TFN (tax file number).

Tegin omale konto Commonwealth panka, kaks kontot – säästukonto ja deebetkonto, igakuine teenustasu on 4 dollarit, raha väljavõtmine CW ja West Bank automaatidest tasuta, mujalt tasu eest, aga sellepärast ei tasu muretseda kuna CW on Austraalia suurim pank ning nad ostsit ka West Banki ära. Konto tegemine neljale võttis aega umbes tunni, küsiti mõned küsimused ja soovitati teenuseid, ülejäänud aeg läks telleril paberite täitmiseks. Kaardid ja asjad saadetakse postkontorisse kuna me ei pruugi enam sellel ajal samas hostelis olla.

Viisakleebis – väga lihtne, immigratsioonibüroo asub hostelist mööda tänavat kesklinna poole, raudteejaama vastas. Võtsime numbri ja ootasime tund aega ning Austraalia onu trükkis ning kleepis meile passi vastavad sildid.

Telefonikaart. Soovitatavalt „prepaid“ pakett, ehk Eesti mõistes kõnekaart. Kui Eestis ostad kioskist stardika ning asud kohe kasutama, siis seal tuli telefonipoes täita mõned paberid, siis maksta SIM kaardi eest 4 dollarit (minu käest unustati raha küsida :D ) ning siis tuleb osta veel laadimise voucher. Arvate, et edasi läks lihtsalt, siis eksite. Järgmisena tuleb see SIM aktiveerida – seda saab teha netis, aga Aivar arvas, et äge oleks telefoni teel teha – see võttis tal oma pool tundi. Vaja läheb: nime, aadressi, kontaktnumbrit jne jne... me tegime pärast veebis, seal oli ka ikka palju infot vaja täita. Edasi tuleb oodata kuni su SIM registreeritakse Optuse võrku ning siis on vaja sinna laadida krediiti. Mina võtsin TurboCap 40 variandi mis maksis 40 dollarit ning sellega saab 400 dollari ulatuses teenuseid kasutada (400 dollarit on umbes täpselt 3200 krooni) + internet.

TFN number – selle saab teha internetis aga hetkel on veel tegemata kuna see saadetakse 2 nädala jooksul sinupoolt antud aadressile – seega teeb hiljem kui oleme paiksemad.