Eksirännak

Passisime Stephaniga kahekesi kodus ja läksime hulluks. Võtsime kaardi ja leidsime, et siin lähedal on üks järv mille juurde viib vaid maastikusõidu rada ja see polegi eriti kaugel. Targa ajuga jätsime muidugi kaardi koju kuna teadsime, et peale Davies Creeki teed peaks see õige teeots ka tulema. Natukese aja pärast keerasimegi juba paremale ja silt näitas üldse teist asja mida näha tahtsime, pidime minema järve äärde kus on kristallkaljud või midagi sarnast, silt aga näitas "Cedar Creek Resort" mõtlesime, et mis siis ikka, kaardi pealt jäi ju meil selline asi meelde. Teepeal olid muidugi imelikud sildid mis seletasid, et ei, te ei ole eksinud, veel... Vahepeal läks tee kaheks ja sõitsime vaikselt edasi kuni jõudsimegi kuurortisse, see oli selline peen koht keset mittemidagist, seal puhkavad inimesed kellel paistab raha olevat...ja vanurid. Küsisime siis receptionist, et mis värk on, et miks siin järve ega kaljusid ei ole. Siis tüüp seletas, et eiei, siit ikka otse ei saa ja me peame peaaegu Cairnsi sõitma ning sealt siis läheb tee. Küsis veel, et mis auto meil on, sest sõiduautoga sinna ei tasu trügida. Ütlesime, et no worries, meil on LC ja eks me siis seikleme. Tüüp andis kohaliku kaardi ka, kus kõik ilusti peal (ja selle kaardi peal ei läinud see tee järve äärde samast kohast kust atlase peal). Istusime autosse ja tüüp jooksis meile järgi ja ütles, et kui me siit nüüd asfaltini sõidame ja siis ristmikult vasakule keerame, siis on seal vihmametsa-laudtee jalgsirada mis on väga ilus vaadata ning me võiks sinna sõita kui meil aega on, ületada tuleb paar väikest jõge, aga ta ütles, et ega nendes üle poole meetri vett ei ole hetkel. Sõitsimegi siis õigest kohast vasakule ja natukese aja pärast nägime ühte Mazda 323'e mis parkis ühe jõeületuskoha ees - mida nad üldse mõtlevad endast. Igastahes ületasime esimese jõe, sõitsime mõned minutid, ületasime teise ja kolmandagi ja siis oligi väike 300 meetrine laudadest terrassi moodi jalutusrada täiesti metsikus vihmametsas. Vaatamisväärsuseks olid "Fig Tree" nimelised taimed, mis põhismõtteliselt kasvavad suurte puude ümber ja lõpuks suretavad ta välja, jäädes ise hästi võimsaks. Kõige jämedam puude kogu oli vast 30 meetrise läbimõõduga ja seest tühi aretis, võttis ikka jahedaks küll, sest tänu tihedale taimestikule ei pääsenud eriti päikesevalgust maapinnale ning soojust samamoodi mitte. Kõik puud olid hästi kõrged ja peenikesed + siis need parasiidid mis ronisid samamoodi kõrgemale päikese poole. Väga uhke vaatepilt. Kui ring tehtud, siis mõtlesime, et mis siis ikka, sõidame edasi. Ületasime veel vähemalt 6 jõge ja rohkem ei paistnud laudteesid olevat, samas tagasi ei viitsinud ka pöörata. Vahepeal oli lahtine värav mille peal oli silt, et see on Queenslandi energeetikafirma teema siin ja ärge edasi sõitke, kuna me ei oska inglise keelt, siis ikkagi sõitsime. Lõpuks avastasime ennast mäe otsast kus olid siis kõrgepingeliinide tornid, seega oli kogu energeetikateema selles, aga miks sinna keelatud sõita oli, on arusaamatu. Igastahes sain mäe otsas isegi mobiililevi lõpuks ning telefoniga kaarte vaadates näitas GPS, et oleme tegelikult ikkagi õige tee peal mis viib järve äärde... Muidugi oli otsustamisemoment, sest me olime mingi 2 tundi sõitnud vist sinna punkti. Võtsime vastu otsuse, et lähme ikkagi edasi. Saime 100 meetrit sõita, siis oli Cairns Water nimelise firma hoiatus, et siit punktist edasisõitmine ei ole lubatud kuna tee võib ohtlikuks osutuda (mööda mäekülge ikkagi) siis otsustasime tagasi sõita mööda tuldud radu ning nüüd olemegi tagasi kodus.

Arne ja Aivar olid ka just Athertonist tagasi jõudnud ja Magnale 4 uut rehvi saanud mingi megapika seikluse tagajärel + mehaanikute juures käies said teada, et kollektori poldid olid murdunud mitte välja tulnud - täpselt seda ma neile viimased 2 kuud olen seletanud.