Karl tripil

Kodu paistab

2009-11-17T05:04:00.001-08:00

Varsti

Ikka sajab

2009-09-18T22:19:00.001-07:00

No 2 nädala jooksul pole siin ühtegi päeva olnud, kui ei oleks pilves või ei sajaks. Mõned pärastlõunad siiski olen saanud linna peal tuiatud ja asju aetud. Peale virisemise e-maili saatmist travellersxpress maksukontorisse saabus koheselt ka e-mail, mis soovis õnne, et nendeni on jõudnud maksuameti poolt minu tulumaks, ei tea mitu nädalat veel oleksin pidanud ootama kui ma poleks seda e-maili saatnud? Guntheri (vaikeseade sakslase nimetamisel) kannatus katkes 9 nädalaga, mina sain kuue ja poolega :). Ega ma rohkem ei viitsigi kirjutada.

Ei läinud 6llele

2009-09-12T19:09:00.000-07:00

Pokkeriturniirile hoopiski. Lõppkokkuvõttes sama asi.

Masterchef oma toas

2009-09-12T19:03:00.001-07:00

Uskumatu, mul on tuppa eksinud kaks kokka. Üks inglane ja teine auss, James ja David. Tegelikult polekski midagi kirjutada aga naljakas on. Nende igapäevane eesmärk on kuskil pidu panna ja täis olla. Eile sattusid nad töö teemal vaidlema ja tuli välja, et üks neist on maailma parim kokk, kuna tal on liiga palju kogemust (oma jutu järgi) ja sellepärast tal on raske kuskil tööl olla kuna kolleegid tunnevad tema tugevust. Tema parimaks pidi olema pasta, pajaroog ja kastmed. Lõpuks tuli välja, et ta töötab Karratha kaevanduses kokana. Ma täitsa kujutan ette temavalmistatud makarone hakklihaga ja kaevurid tolmuste nägudega kiitmas(mida nad teeks nagunii, sest austraalias kunagi keegi ei ütle sulle, et sa sakid täiega). Nüüd lasid nad ennast deodorandiga üle ja läksid kella kümnesele hommikuõllele.

Jätke võtmed väljapoole kui te lahkute!

2009-09-07T18:57:00.000-07:00

Tervitan superstaari Jürit, Jõhvist!

Tasuta internet

2009-09-07T02:04:00.000-07:00

Püüan siin aknapeal veidikene wifit ja panen tasapisi pildigaleriisid üles: http://picasaweb.google.com/karlkingsepp

Hetkel Perthis vihma kallab ja külma mingi 16 kraadi stabiilselt. Nõme, et peame autost mõned asjad tooma kui õhtusööki valmistama hakkame.

Broome-Coral Bay-Perth

2009-09-06T02:50:00.000-07:00

Puhkasime kolm päeva nimetatud kohas. Tegemist pigem puhkekülade kogumiga kui külaga või asustusena, kuulub siis täielikult erakätesse ja põhimõtteliselt valitsus keeldub selle kohaga sekkumisse kuna kogu infra oleks niivõrd kallis, seega tegi valitsus kunagi kingitusena sinna veevärgi ja edasise kohta ütles, et enam midagi ei tee. Koht ise toitub kolmest tuulegeneraatorist ja vabal ajal ka diiselgeneraatoritest. Hommikul puhkekohast üle tee astudes oli väike ostukeskus ja tuuride kontorid. Ostukeskuses supermarket, suveniiripood, toidupood ja pagariäri-kohvik. Elu parima kohvi sain sealt, sellise mis oli juba joomiseks paraja temperatuuriga ja pitsasaiad olid ka mõnusalt värsked.

Stephani ammune soov oli sukeldumine, seega ta seda ka tegi. Mina piirdusin ATV safariga hommikul ja riifil käimisega lõuna ajal. Koht oli mugavalt tuuline aga ei olnudki väga hullu, sain päikest ja veealust maailma uurida.

Coral Bayst ära sõites muidugi külastas meid järgmine kottermann - siduripedaali sai sujuvalt põhja vajutada ilma igasuguse takistuseta. Õnneks saime receptionist mehaaniku numbri ja peale 3h ootamist ta kohal oligi ning ütles mis viga ning täitis sidurianuma vedelikuga ning õhutas silindrit. Paarikümne km pärast oli sama jama jälle muidugi tagasi ja siis pääsesime vaid pumpamisega. Järgmine hommik laenasime juba ise nr 10 võtme ja õhutasime silindrit ning õhtul ostsime Repcost uue silindri ning võtmekomplekti, lisaks veel 10L mootoriõli ja uue õlifiltri - uskumatult palju asju. Suvalise Geraldtoni platsi peal tegimegi kõik vajalikud protseduurid ära - hea, et meile müüdi 10 liitrine kanister, sest mootorisse läks umbes 8 liitri jagu vedelikku. Nüüd on auto nagu uus - vaid üks esituli on vaja ära vahetada ja väljalase, aga see ei ole ju minu mure.

Mida lõunapoole, seda külmemaks läheb koguaeg. Hetkel olemegi jõudnud Perthi ja teepeal tuli juba autos ka soojendus sisse panna. 16 kraadi ja vahelduv pilvisus vihmaga - umbes nagu kodus.

Pilte ei viitsi siia rohkem toppida, vb panen kuskile galeriisse

Alla

2009-08-30T16:55:00.000-07:00

Sõidame rannikut pidi ja järgmine levi vist 600km pärast. Krt, nagu Q-GSM aastal 1998, ainult Optuse nimega. Aga Telstra ei kutsu oma hindadega üldse.

Broome

2009-08-30T15:29:00.000-07:00

Ühe lausega: "Päeval kena turismilinnake aga öösiti järjekordne aborigeenide ghetto."

Keegi kunagi küsis, et millised need aborigeenid on? Nüüd paar kuud hiljem ütlen, et tavalised mustanahalised - jõlguvad ringi, elavad kus juhtub, tihti joovad puu all ja karjuvad üksteise peale, kõige tõenäolisemalt astuvad sinuga kontakti järgnevat pick-up line'i kasutades: "Do you have a dollar?" julgemad küsivad kahte dollarit piruka ostmiseks. Kui julged vastata, et ei kanna raha kaasas, siis oled nende jaoks valge rämps. Arvatavasti kirkamad tegelased elavad kuskil reservis omaette ja neid mul näha ei ole õnnestunud. Austraallased on ka enamasti linnaaborigeenide suhtes mittesõbralikud. Umbes nagu Eestis on osade venelastega kes ei taha aru saada mis riigis nad elavad.

Sõit läänerannikule

2009-08-29T09:28:00.000-07:00

Nagu kõik teavad olin viimase kirjatüki ajal Põhjaterritooriumi pealinnas, Darwinis. Seal hakkas meil aga palav ning sõitsime edasi – Kakadu rahvusparki. Lootsin seal vähemalt ühte krokodilli näha, aga see vist ei õnnestunud. Kõik kohad olid muidugi hoiatussilte täis aga näha ega kuulda polnud ühtegi. Mõnikümmend kilomeetrit enne rahvusparki ühte jõge ületades ma siiski vist nägin vees ujumas korralikku „salty’t“ ehk Estaurine’i krokodilli, ehk soolase vee krokodilli, sest kui tegime tagasipöörde ja uuesti vaatama läksime, siis oli ta sealt juba kadunud, seega palk ega oks see ei saanud vees olla. Suurt midagi selles pargis vaadata ei olegi, peale paarituhande aasta vanuste kaljujooniste, suurte kivirahnude ja jugade. Sõitsime spetsiaalselt jälle mööda kruusateed umbes 70 km, et näha Jim-Jim ja Twin Falls nimelisi jugasid, Jim-Jim oli üsna veevaene, heal juhul üks liiter minutis, kuid kogu see kanjon ja kaljumassiiv mis seal kohas olid, jättis unustamatu mulje ning kohas kuhu juga märjal hooajal „kukub“ oli 24 meetri sügavune järvekene, seal oli küll külm vesi aga ei saanud jätta juhust kasutamata ja ujuda üle selle ning istuda 118 meetrise kaljuseina all. Vesi oli muidugi kristallselge ning puhas.

Twin Falls omas aga natukene rohkem voolavat vett, sinna saamiseks pidime sõitma 500 meetrit paadiga ja siis 5 minutit turnima üle kivide. Vaade mis seal avanes oli umbes midagi sellist nagu „The Beach“ filmis, kõrge kaljusein, sealt voolamas valge vesi, all sinine veesilm ning valge liivaga rand. All vees olid erinevat värvi kalad keda oli seal piisavalt palju, et isegi amatöörist kalamees oleks sealt mõne kinni püüdnud. Üldiselt oskasid need kaks juga mind üllatada ülejäänute ees. Tõstaksin nad Ulurust ja Kata Tjutast pingereas isegi ettepoole – esikohale jääb Kings Canyon.

Peale Kakadu’d võtsime suuna Wolfe Creek meteoriidikraatri poole. Suuruselt maailma teine kraater, vanust umbes 300000 aastat. Enne seda tegime paar tiiru maailma jubedaimas kohas nimega Halls Creek ja avastasime, et Suur Hiina Müür on tegelikult täielik kopeeritud Austraaliast, nagu kogu Hiina kaup. Nimelt Halls Creekist 6 km mööda vana maanteed (seesama mida mööda me kunagi kuus kuud tagasi tahtsime sõita GPS’i järgi) lõuna suunas on täiesti naturaalne kvartskivimist sein, 3-4 meetri kõrgune, 1m laiune ja 16 km pikkune – täiesti looduslik müür. Uskumatu? Mul on pildid!

Igatahes, sõitsime siis Wolfe Creeki poole, sinna saamiseks tuleb 19 km mööda maanteed sõita Halls Creekist lääne poole ja siis 146km mööda kruusa-liiva-tuha-misiganes teed lõunasse. Esiteks on see tee jube selle pärast, et peale esimesi kilomeetreid hakkasime nägema purukssõidetud rehve, siis tulid päris mitu mahajäetud autot ja kui umbes 50 km sai sõidetud, siis lõpetas ka meie auto vasakpoolne tagarehv töölepingu ning kui seisma jäime, nägime täiesti räbaldunud rehvi. Natukene vandumist ja siis kangutasime välja tungraua, rattavõtme ja muud kangikesed mida Toyota insenerid on kaasa pakkinud (on veel jaburamat tagavararatta asukohta kui autopõhja alla see panna?). Muidugi kohe avastasime, et eelmine omanik polnud vist ise rattaid vahetanud kuna võti ei olnud sobivuses nende rattapoltidega. No worries! Õnneks tuli üks auto ( rentige „Wolf Creek“ nimeline õudukas) kus kaks vanameest välja hüppasid ja üks kohe õige rattavõtmega juba velje kallale asus. Siis hakkasime leiutama tungrauda õigesse kohta. Toyota insenerid olid jälle teinud väikese valearvestuse, nimelt ei ole arvestatud sellega, et äkki on vaja tungrauda kasutada ka siis kui rehv täiesti tühi ja auto velje peale toetub, ehk siis ei olnud võimalik seda õigesse kohta asetada ilma eelnevate maaparandustöödeta. Muidugi võttis teine vana Nissani tungraua ning hakkas autot tõstma, et äkki siis saame meie oma tungraua alla panna, aga ennäe imet, Toyota insenerid olid kasutusele võtnud ka vedrustuse mis hoidis vajalikku kohta ikka sama kõrgel, mis sest, et ülejäänud autokere tõusis. Igastahes lammutasime veidi haamriga ja saime vajaliku süvise, et ratas ära vahetada. Õigemini, vanem härrasmees vahetas selle ära, oli teine hingega asja juures. Haamriga auku uuristades avastasin ka, et amort istub oma toe otsas ja kummipuksid on jalga lasknud, sealt siis vist ka see imelik heli viimase tuhande kilomeetri jooksul. Otsustasime siis Halls Creeki tagasi sõita, et uus tagavararehv muretseda ning juhuslikult oli tegu regiooni ainsa Toyota esindusega, seega saime ka uue puksi ostetud, vahetada ei saanud kuna oleks pidanud ootama järgmist päeva, mõtlesime, et äkki saab ise vahetada kuidagi. Ajasimegi auto esiosaga liivahunniku otsa, et tagaratta amort pinge alt ära saada ja otseloomulikult tellitava võtmega saime vastava poldi lahti ning puksid vahetatud. Varsti pole vist ühtegi asja mida tellitava võtmega lahti ei saaks – peab mõtlema automehaaniku ameti üle. Ahjaa, paar päeva varem avastasime õli kontrollides, et taaskord oleks vajadus pikema õlivarda järgi kuna standardpikkusega õlivarras ei näidanud õli olemasolu mootoris. Arvatavasti oli see kuivus mootoris juba mitutuhat km valitsenud kuna viimati sai seda kontrollitud kõva 5000 km tagasi ja juba siis näitas ta 1cm alla miinimumi. Nüüd on normis. Taaskordne tõestus, et kui varras midagi ei näita, siis ka midagi mootoriga ei juhtu.

Jõudsime siis päikeseloojanguks kraatri äärde, täpselt veel viimase valgusega sain telgi üles pandud kämpimisplatsile (päike loojus 17:20, NT ja WA piiril sunniti kella keerama 1.5h) suht varakult sai ka magama mindud ja ega ka ärkamine eriti hiline olnud, päike tõusis 5:30 ja 2h hiljem oli võimatu magada. Umbes 8 ajal käisime vaatasime kraatri üle ning alustasime tagasisõitu Halls Creeki suunas kus võtsime kütust ja sõime ning võtsime plaaniks Broome’i sõidu. See oli umbes 690 kilomeetrit ning õhtuks olimegi päral. Seekord on siin tunduvalt jahedam kui märtsis ning palju mõnusam. Alguses arvasime, et jääks siia pikemaks kuid eriti ei tõmba see kant siin, arvatavasti paari päeva jooksul hakkame allapoole sõitma. Seal läheb aga aina külmemaks.

Päris tegus nädal

2009-08-23T05:28:00.000-07:00

Nonii, olen otsaga nüüd Darwinis ja naudin kiiret mobiilset internetti oma (Kristjani ja Kareli) telgis ning tegelen pildimaterjaliga, seda ikka koguneb metsikult, uut kõvaketast vaja ostma hakata.

Esmaspäeval olime Cairnsis ja saime kokku Stephani sõbraga kes siia saabus, istusime inimtühjas P.J.O'Brieni pubis ja naudisklesime ühise õlle. Mõne aja pärast pidime otsustama kas lähme magama või hakkame sõitma. Kuna Cairnsist 60km eemal oli üks tasuta kämpimisplats, siis sõitsimegi sinna, hommikul oli hea ärgata ja tasuta hüvesid nautida (dushid, pesud, wc'd). Edasi liikusime Innisfaili kus ostsime toidu ja veevaru ning siis juba suund mööda rannikut Townsville'i poole, sealt keerasime sisemaale ning sõitsime läbi suitsuvine päris pikalt (siin põletatakse või põleb ise, alati ei saa sellest arugi. Õnneks tegu oli asfaltteega ning päris mitusada kilomeetrit pidi liikuma. Õhtuks jõudsime kohta nimega Winton ning läksime telkima sealt mõned kilomeetrid välja - kahjuks ei olnud mingeid lisamugavusi, hommikul hambapesud ja asjad tegime linna avalikus toiletis. Edasi arvasime, et on kruusatee, aga õnneks ei olnud, sõitsime edasi Outbacki, kohta nimega Boulia, naljakad kohad on need täiesti eraldatuses olevad. Ainsad kes seal liiguvad on turistid ning kohalikud on tavaliselt sõbralikud (ma räägin austraallastest, mitte aborigeenidest), enamasti kui ilusti küsida, siis saad mõne dollari eest dushi ja kõike muud pruukida mida süda ihaldab (sauna ei ole). Bouliast edasi algas aga lõpuks meie kruusatee, sildid küll ütlesid, et see on vaid 4WD masinatele kuid ma ei ütleks, et seal midagi ületamatut oleks olnud, nägime seal ka kahte tavalist universaali. See tee viis meid Bouliast Alice Springsi viiva maantee peale, vahepeal tegime jälle ööpeatuse ja telkisime ühe asula lähistel. Hommikul tuli aga välja, et peame kella pool tundi tagasi keerama. Kui olime jõudnud lõpuks asfalt maanteele, siis sealt oli veel Alice Springsi umbes 100 kilomeetrit ning Alice Springsist Uluru juurde veel 400. Õhtuks jõudsime täpselt sinna päikeseloojangu ajaks ning nagu ülejäänud parklatäis turiste olid kogunenud vaatemängu jälgima kuidas kivi värvi muudab. Sissepääs rahvusparki maksab 25 dollarit inimese kohta ja see kehtib 3 päeva, samas rahvuspargis on siis Ayers Rock ja Kata Tjuta kivikamakad. Kata Tjuta asub Ayers Rockist 50 km lääne pool ja seal on kaks matkarada.

Kui alguses oli mul siin kirjas, et päikeseloojang vaadatud ja hommikul lähme päikesetõusu vaatama teisele poole Ayers Rocki, siis reaalsus oli see, et ronisime telkidest välja, vaatasime minut aega tõtt ja ronisime sama targalt magamiskottidesse tagasi. Nipp oli selles, et metsikult külm oli, teiseks oli campgroundi köögialas ööläbi mingi heategevusliku ralli köögiklubi juttu rääkinud ja jauranud ning seganud kõigi telkijate öörahu. Jutu järgi oli see mingi heategevuslik uunikumide "ralli" pigem sõit läbi nelja osariigi ja lõpetamine siis oli Alice Springsis. Tegelikult tänu neile saime me 2.5 kilogrammi peekonit, 100 plasttaldrikut, uue BBQ kastme ja veel midagi nipet-näpet, kuna korraldajatel polnud seda kraami lihtsalt enam kuskile panna oma viimasel päeval - nüüd oleme 3 päeva, või 4 päeva autos külmikus peekonit hoidnud ja igal toidukorral seda praadinud, umbes kilo viskasime kahjuks ära kuna auto külmik ei jahuta seda piisavalt hästi maha ning kotitäis jääd mis me sinna panime, sulas ka veeks ning kogu see peekon oli veega koos. See selleks.

Peale Kata Tjuta ümber turnimist (4km matkarada, "Valley of the Winds") tulime jälle Ayers Rocki kuurortisse tagasi ning varastasime veidikene dushi kuna meie check-out oli juba 3h tagasi tehtud, keegi nagunii pahaks ei pannud.

Edasi sõitsime 350 km jälle ülespoole, uueks ööbimispaigaks oli Kings Canyon Resort, seal kahjuks enam mobiililevi ei olnud ning õhtu läks kiirelt. Hommikul läksimegi Kuningate Kanjonisse ronima, see rahvuspark seal on täiesti tasuta ning matkarada, mis kirjade järgi 6 km, oli palju põnevam ja vaated täiesti uskumatud. Ayers Rock ja Kata Tjuta on lihtsalt mingid turistimagnetid ning mitte midagi enamat, Kings Canyon matkarada on "must do" asi igastahes, Ayers Rocki võite ka rahvuspargi piiri pealt pildistada, kui isu on.

Peale seda läksime jälle väikesele dushivargusele ning edasi liikusime juba tagasi Alice Springsi, tegime seda aga läbi Aborigeenide maade ning pidime ostma 5.5 dollarit maksva loa, et võime seda teed kasutada. Aborigeene ei näinud. Enamuses kruusatee, riivasime erinevaid loodusvaateid. Tegin metsikult panoraame, aga hetkel neid kokku pannes ei ole üldsegi näitamist väärt.

Meil tegelikult tekkis autoga probleem, sellepärast hakkasimegi kiirustama Darwini poole, nimelt millegipärast ei tahtnud ta käivituda alati, starter tegi vaid klõpsu, peale mitmendat korda samas proovides jälle läks, otustasime Darwini poole sõitma hakata kuna oli laupäev ning Alice Springsis oleks pidanud 2 päeva ootama, et mehhaaniku juurde saada ja see ootamine oleks raha kulutanud.

Mäkis kiire eine ja paak kütust täis (polegi liiga kõrge liitrihind, Cape Yorkis oli 1.9 AUD liitri eest, siin 1.44 AUD, normaalne on 1.29 AUD.

Edasi liiklesime kontinendi keskosast otse põhja, VÄGA igavad sirged teelõigud olid. Kokku on Alice Springsi ja Darwini vahemaa 1499 kilomeetrit ning selle sõitsime 20 tunniga, vahepeal magasime 2h kah :)

Ega sellest teekonnast polegi midagi rääkida, tuim asfalti uhamine oli. Paarsada kilomeetrit oli minule tuttavat teed kuna olin siit ju 5 kuud tagasi ka sõitnud, siis muidugi samuti lihtsalt uhamine ning valdavalt pimedas.

Ainuke kurioosne seik oli see, et vaatasime atlasest, et ühes eespool olevas asulas on bensiinijaam ning sealt võiks paagi täis võtta. Reaalsus oli see, et olime hiljaks jäänud - bensiinijaamast olid järgi vaid rusud mille keskelt veidikene suitsu veel kerkis. Ei teagi nüüd kas oli see kontrollitud põletamine mis kontrolli alt kadus või tõsine "bushfire" sest sellest asulast umbes paarsada meetrit eemal kerkis täiesti tõsine suitsusammas ning teeääres olid ka leegid.

Darwin aga suutis mind üllatada. Ma millegipärast arvasin, et tegu on suvalise rannikulinnaga mis raudselt on igav ja mõttetu. Aga ei, uhked hooned, tegu siiski ju osariigi pealinnaga. Täna sai lihtsalt tiirutatud veidi hämaras ja siis otsitud koht ööbimiseks. Homme arvatavasti pikemalt ja ülehomme hommikul liigume edasi, või siis tagasi. Sõidame läbi Kakadu rahvuspargi (400 km) ja arvatavasti oleme ühe öö seal, siis edasi Katherine'i ja sealt keerame Broome'i poole. Poole tee peal asub maailma suuruselt teine meteoriidikraater - Wolfe Creek'i kraater, selle oleme seadnud sihtkohaks.

Keset Outbacki!

2009-08-20T04:48:00.001-07:00

Veidike hilisem ja punasem. Peale loojangut muutus ta halliks
Varasem panoraam, pole nii punane.

Usskumatu, internet! Täiesti kogemata lülitasime telefonid sisse ja FULL SERVICE. Okei, okei, 3.5G võrku pole aga vähemalt netis saab käia. Oleme siis jõudnud kolme päeva sõiduga keset Austraaliat. Vaatasime õhtul ära Ayers Rocki päikeseloojangul ja hommikul läheme teisele poole kivi päikesetõusu vaatama. Midagi hullu juhtunud pole, sõitsime eile öösel kängurule otsa ja see otsustas meie suunatule ära põrutada, peame uue pirni ostma - laipa taaskord ei õnnestunud leida, pistis plehku vist. Townswillest Alice Springsi on päris pikalt kruusatee, vist isegi 600 km, edasi juba üherealine asfalt ja lõpuks päris hea maantee. Homne plaan näebki ette päikesetõusupildid ja siis paar tundi jalgsimatkamist Uluru kandis ja siis sõidame veidikene tagasi Alice Springsi poole kus on umbes 200 kilomeetrine kivide ja kanjonite koht kus ringi tuuritada ja kämpida.

Pildikesi

2009-08-14T20:45:00.001-07:00

Rahva tungival nõudmisel panen siia siis mõned, loodetavasti on nad kronoloogilises järjekorras aga ma ei vastuta selle eest kuna bloggeri pildihaldussüsteem on isegi minu jaoks ebaloogiliselt üles ehitatud.

EDIT: Pildid ongi siin täiesti tagurpidi, seega kerige postituse lõpuni ja hakake altpoolt vaatama.

Autosööjad lehmad!

Kaevandusautode tee on hea ja sile.

Kujutate ette, et keset outbacki sõites on järsku fooridega reguleeritud ristmik? No ilmselgelt mitte.

Tegin telgis asju mida ei oleks tohtinud.

Minu miljonivaade telgist.

Viis päeva järjest ootasime loojangut, et peale seda saaks magama minna.

Elu kalleim jõeületus 88 AUD edasi tagasi auto kohta.

Umagico rand, igavusest.

Umagico

Umagico

Vaade põhja poole. Cape York

Cape York

Liivaringid rannal

Cape York

Läksime liiga julgelt otse sisse. Paremale oleks pidanud hoidma. Kõik on juba kuiv ja korras.

Mõned asjad said märjaks. Õnneks seljakotid olid taga ja kõrgemal tasemel.

Helgal sai 400 täis. Tegime pausi.

Ohtlikud sillad.

Ohtlikud kaldaääred.

Mina, kristallselges soojas vees sulistamas.

Kreenis

Hummer sõitis meie ees ja jättis maha jälje

Landcruiser isegi ei köhinud sellise kalde peale ning ei nõudnud isegi nelivedu selle jaoks.

Üks paljudest veesilmadest millest läbi tulime.

Meelega sõitsime raskematest kohtadest, ei olnud probleemi

"Nii kaugele kui silm seletab..."

Punased teed. Tegelikult oli mitut värvi teid seal. Valge-roosa-hall-punane-pruun-must.

Vahepeal olime nagu Aafrikas

Hoiatussilt, 99% juhtudest on aga krokodillid vee all kui inimesed läheduses on, me ei näinud ühtegi

Kuhu kadus tee?

See seltskond ratastel kavatseb kuu aega järjest poolsaarel ringi sõita... edu neile

Tee tööd!

Hommikul leidsin telgi kõrvalt sellise sildi

Valejutt!

Teekond Port Douglasesse

Cape York... Seiklus!

2009-08-13T22:37:00.000-07:00

Esimene osa suuremast reisist siis seljataga ja võtan asja pikemalt kokku.

Käisime Austraalia põhjapoolseimas mandriosas Cape Yorki poolsaare tipus, Cape Yorki nimelises kohas, mis tegelikult ongi vaid kohanimi, sest mingit asustust seal küll ei paistnud olevat. 99% teest oli kruusa-liiva-tolmutee ja see oli ka enamasti treppis, asfalti lõike oli iga 30-40 km tagant, olenevalt piirkonnast ja enamasti vaid paarikilomeetri pikkused jupid, me ei saanud aru sellest loogikast. Kruusateede keskmine kiirus oli vast 90-100, sest kui seal aeglasemalt sõita, siis põrutab ikka kõik sind korralikult läbi.
Tippu jõudmiseks liikusime järgmiselt: Cairns - Port Douglas – Mossman – Daintree National Park (jõe ületamiseks pidime praami kasutama 11 dollarit auto kohta) – Cape Tribulation (vihmametsa osa kus on asfalttee, seega ka tavasõidukitele sobiv) – 4WD rada mida sõitsime juba päris pimedas, ehk kuni kella 12ni ja umbes 30 km enne Cooktowni tegime esimese telkimispeatuse, hommikul muidugi avastasin, et magasin krokodillide laguuni kõrval, õnneks oli seal traataed vahel (ühtegi krokodilli kahjuks ei näinud kogu reisi jooksul, ainult hoiatussilte, kahju). Hommikul sõitsime Cooktowni, tegime kohvi ja sõime ning liikusime edasi Lakefieldi rahvusparki kus vahepeal olid ebamugavad tolmu ja liivateed, samas ei peatunud väga tihti, vaid ühe korra järve ääres ja teise korra jõe ääres, et süüa. Rahvuspargis pidi registreerima ja maksma, et seal ööbida aga me unustasime eelmises registreerimiskohas seda teha ja järgmine oli juba pargi piiril, seega otsustasime edasi sõita kuni jõudsime Musgrave roadhouse juurde. Enamus peatuspaikadest siin poolsaarel ongi vaid teemajad, ehk koht kus müüakse jäätist-limpsi ja kütust ning olemas on ka plats kämpimiseks. Kütus on olenevalt kaugusest kuni 50% kallim isegi. Musgravest sõitsime Coeni, kus oli tasuta kämpimiskoht, kell oli vast õhtul 8-9 saanud. Hommikul kiire kohv ja eine ning taaskord teele. Coen oli veidi suurem koht kui üks maja, seal oli vähemalt 30 maja äkki. Järgmine peatus oli Archer River Roadhouse kust ostsime saia ja jäätise 9 dollari eest – iga kaup on mingi 3x kallim kui linnas, kütust seekord ei võtnud. Peale Archer Riverit umbes 60 km algas meie jaoks huvitav osa – lõppes uus tee ning algas see mille pärast me siia tulime – Old Telegraph Track, ehk vana telegraafi teenindusliin. Kunagi ammu käis kogu kommunikatsioon Cairnsi ja Bamaga vahel telegraafi kaudu ja selle jaoks tehti sinna teenindustee, uus tee on viimase paari aastakümne teema ja on ehitusjärgus (Peninsula Developmental Road) ning on kõvasti pikem kuna lookleb ümber telegraafi raja. Telegraph Track on kaardi peal üks pikk sirge mis algab poole poolsaare pealt ning läheb peaaegu tippu välja. Pool sellest on täiesti normaalne tee kuni läheb kaheks – otse edasi algab ainult 4WD rada ja ringiga läheb uus tee. Esimesed 100 meetrit seda teed otsustavad ära kas on mõtet edasi sõita või ei, sest seal on palju ojade ja jõgede ületamisi mis hetkel õnneks on madalad kuid peale ja mahasõidud sängidesse on väga järsud ja ohtlikud. Ma lausa üllatusin, et meie suht tehaseseades Landcruiser nii tõsisel maastikul täiesti adekvaatselt liikleb. Umbes 90 kilomeetrit seda rada võttis meil umbes pool päeva, oli metsa, ojasid, liivavälju, lagendikke, kiviseid jõesänge jne... Viimased kaks ojade ületust olid muidugi kõige meeldejäävamad. Esialgu ei tahtnud väga märjaks saada, lülitasime lihtsalt 4WD sisse ja hakkasime rahulikult minema, kui vesi üle esiratta oli, siis otsustasime ikkagi tagurdada ja ma katsusin sügavuse üle – ei tea kui pikad mu jalad on, aga pakuks, et sügavust oli seal 1.10m, kuna olin teisele kaldale jõudnud, siis ei tahtnud uuesti tagasi minna ja Stephan pidi sellest läbi sõitma. Auto tuli sellest täiesti ilusti läbi, isegi vett ei tulnud sisse ega midagi. Märgiks siinkohal ära, et meil ei ole snorklit ja õhu sissevõtukoht on suht madalal. Järgmine oja oli samuti kaardil märgitud ja juures oli märkus, et liivase põhjaga sügav ja selge veega oja. Taaskord 4WD sisse, vaatasime korraks aga jalgupidi sisse ei läinud. Sõitsime otse sisse ning tuli välja, et kohe paar meetrit kaldast oli veevool tekitanud augu ning sinna me jäimegi ning vesi hakkas autosse sisse voolama igalt poolt ning lõpuks suri mootor välja kuna vesi blokeeris õhu sissevõtu. Teisel pool kämpinud perekond laenas meile keti, et saime vintsi ümber puu siduda ja auto tagasi tõmmata. Õnneks ei sattunud vesi mootorisse ja saime ta uuesti käima peale õhufiltri lahtivõtmist. Sõitsime kaldale tagasi ja otsustasime seal kämpida ja oodata homset, et siis otsustada mis edasi teha. Vett oli autos täpselt nii palju, et esiistmed olid vee sees. Õnneks midagi elektroonilist seal ei olnud esialgu ja kui auto oli pool tundi käinud ning telgid ülesse olime saanud ning asjad kuivama, siis suretasime ta välja ja läksime magama. Hommikuks oli aga millegipärast aku tühjaks saanud, nii, et starter tegi vaid kerge plõksu. Istusime siis seal kaldal ja ootasime järgmisi autosid, umbes tunni aja pärast tulid mootorratturid kes hakkasid ka seda kohta ületama, üks mitte nii õnnelikult, sõitis samasse kohta kuhu meie ja sai vee mootorisse, teised ratturid kasutasid ääri. Me olime varem ka juba selle sängi läbi uurinud ning avastasime, et kui oleksime paremale poole hoidnud, siis oleksime ilusti läbi saanud. Järgmine maastur tuli umbes pool tundi hiljem ning tõmbas meid käima ning sõitis sellest jõest lihtsalt otse läbi (Landcruiser 70, snorkli, kõrgenduse ja väga suurte rehvidega) kuna me ei tahtnud igaks juhuks teist korda sinna kinni jääda, siis lasime tal meid ka läbi tõmmata sealt. Teisele kaldale viis ka jalgsild ning kõik oma asjad viisime selle kaudu autosse tagasi. Siis selgus aga tõsiasi, et me ei saa autot välja suretada võtmest. Tegu siis mingisuguse vahva releega mis kontrollib diiselmootoril kütuse pealevooluklapi solenoidi mis tavaliselt süüte väljakeerates mootori suretab. Väljasuretamiseks oli siis kaks võimalust, kas käsitsi kapoti alt tõmmata seda klappi või siis kõrge käiguga kohapeal välja suretada.

Igastahes ei lasknud me sellel ennast häirida ja jätkasime tippu sõitmist. Vana telegraafirada läheb lõpus ka läbi Jardine’i jõe kuid seda ületust ei soovitata kasutada, me ei viitsinud isegi uurida seda ületust ja sõitsime niisama sinna jõeni ja siis paar kilomeetrit tagasi suurele teele, et ületada jõgi praamiga. Minu elu kalleim jõeületus – 88 dollarit edasi-tagasi auto kohta on ikka röövimine küll 30 meetrise paadisõidu kohta. Aga kuna see on ainukene võimalus, siis on hea hind kõrgel hoida. Praam oli tavaline trossiga jõeületuspraam nagu ikka ning kogu ületus võttis 20 sekundit vast.

Järgmine asustatud punkt oli Bamaga kus oli veelgi kallim kütus kui varem, otsustasime vaid paagi täis võtta ja kanistri tühjaks jätta. Cape York oli sealt veel umbes 35 kilomeetrit edasi põhja poole. Poolsaare tipus oli jälle killuke vihmametsa ning lõpp oli kivine kalju ja pikk liivane mererand. Tegime tiiru mererannas ja siis ronisime mäe otsa kus oli ka teisi inimesi ootamas päikeseloojangut. Iseenesest ei erine see koht teistest mereäärsetest kaljudest ja randadest ning üleüldse on vist kogu selle põhjatipu külastamise point selles teekonnas mis tuleb läbida – ilma telegraafi teeta oleks sinna sõitmine täiesti mõttetu kruusateede kündmine ning igav tegevus. Telegraafi rada aga laseb aja maha võtta ja nautida erinevaid maastikke ja mõõdukat offroad teed.

Inimesed keda me siin kohtasime olid enamasti üle 40 eluaasta ja enamasti uue ja luksusliku Toyota Landcruiseri või Nissan Patroliga. Mõned üksikud noored 30ndates pered olid ka. Alla 30 aastaseid vist ei kohanudki. Ja need kõik autod sõitsid ilusti selle Telegraph Tracki läbi, üks vanapaar Victoriast oli väga vana Landcruiseriga ning neid nägime päris mitmel korral kogu tripi jooksul.

Kuna käes oli õhtu, siis oli taaskord vaja leida telkimisplats, kaardi peal mis ma ostsin oli lähim normaalne kämpimiskoht Umagico rannas – katusealused kus sai elektrit võtta ja kraanikausse kasutada, eemal oli dush, wc ja pesumasinad, öö maksis elektrit kasutades 10 dollarit. Asukoht oli hea ja hind polnud ka kõrge. See camping ground oligi seal Umagicos ainuke hea koht, hommikul sealt läbi asula sõites oli päris julm vaatepilt, kõik kes seal elasid olid aborigeenid ning neile vist ei meeldi kuskil korralikult elada. Aiad olid rämpsu täis, tänavatel magasid koerad jne...ehtne ghetto.
Tagasi sõitsime mööda uut teed ja lootsime 2 päevaga Cairnsi või Mareebasse tagasi jõuda. Meie lootus aga purunes kiirelt. Kui tegime pealelõunal kiire metsapeatuse, siis olid mootori pöörded tühikäigul kahtlaselt kõrged, mõtlesime, et äkki gaasitross on narmendama hakanud või kuskil kinni ja otsustasime 60 km edasi sõita Archer River Roadhouse’i kuna nagunii oli vaja tankida. Sinna jõudes olid aga pöörded veelgi kõrgemal ja kui peale tankimist käivitasime, siis läksid juba 3000 pöördeni ning pidime auto välja suretama. Muidugi kohe tulid asjapulgad kohale ja seletasid kümme erinevat teooriat, et kolvid on puruks ja õli on karburaatoris (diiselmootoril). Kuna seal kohapeal mehaanikut ei olnud, siis saime Weipa Auto numbri kes meile puksiiri järgi saatis. Weipa oli sealt 200 kilomeetri kaugusel ja asus poolsaare läänekaldal. Coen oleks lähemal olnud, vaid 60 kilomeetrit kuid sealne töökoda ei võtnud telefoni vastu. Puksiiri ootasime 4 tundi ja siis läks tal veel tund aega, et auto peale saada ning kinnitada. Põhimõtteliselt sõitsime nüüd põhjatipu poole tagasi päris mitu tundi ja enne keskööd olime Weipas. Ma alguses ei muretsenud kuna reisibroshüüris kirjutati, et Weipa on modernne turismilinn asfalteede ja kohvikutega. Reaalselt on seal vist kuskil üks hotell ja suur kämpimise ala, õnneks mere ääres. Jõudsime sinna reede öösel ja magasime autos, laupäeva hommikul uuris mehaanik autot ja ütles, et see on mingi viga diisli pumbaga ning pole keeruline korda teha, esmaspäevaks pidime tagasi saama ja ta viis meid ööbimisalale. Kahele inimesele maksis seal telkimine 24 dollarit öö. Terve laupäeva istusime, terve pühapäeva istusime. Ainuke asi mis seal hea oli, oli see, et koguaeg oli soe, lõpuks muutus see ka tüütuks. Ja õhtul nägime ilusat päikeseloojangut. Esmaspäeval aga töökotta helistades öeldi, et neil on järjekorras teisi autosid ning kõige varajasem aeg auto korda saada on teisipäeva õhtuks. Teisipäeva õhtul räägiti kolmapäevast. Vahepeal ootasime jälle loojangut, et peale seda magama saaks minna. Kolmapäeva hommikul helistades öeldi, et nad ootavad postiga juppi ja kui lennuk saabub, siis vist õhtuks saab korda. Ootasime jälle päev otsa ja viie ajal helistades oli auto lõpuks korras. Koguaeg põdesime, et kui palju selle eest kasseeritakse. Nali oli selles, et pukseerimise eest võeti 1000 dollarit ja remondi eest 215 dollarit. Vahetati ära mingi jubin kõrgsurvepumbas. Kui auto käes, siis kiirelt asjad kokku ja teele, sest me ei tahtnud taaskord seal enam ööbida. Umbes kell 6 saime sealt minema ja kolmeks jõudsime Mareebasse. Õnneks Aivar polnud ära kolinud ning karavanil oli isegi võti ees, parkisime auto kõrvaltänavasse ja võtsime magamiskotid kaasa ning keerasime magama. Te ei kujuta ette kui külm on Mareebas ja kui hea soe oli 800 kilomeetrit põhja pool.
Täna lasime korda teha auto väljasuretamise elektroonika ja idee poolest peaks õli ja jahutusvedeliku vahetuse ka veel ära tegema. Otsustasime esmaspäeval edasi liikuda Alice Springsi (seal lähedal on see suur punane kivi mida kõik peaksid teadma) ja sealt üles Darwinisse. Darwinist Broome’i ja sealt mööda läänekallast allapoole.

Pildid panen kuskile albumisse vist siis kui saan kiiremasse internetti.

Cooktown

2009-08-03T16:38:00.000-07:00

Ületasime eile praamiga Daintree jõe ja sõitsime pimedas läbi Cape Tribulationi, mõned ületamised olid veerohked, samas oli meie sabas vana Commodore kes 4wd raja edukalt läbis. Telgi sain püsti 12 ajal ja kuskil suva kohas. Hommikul avastasime, et olime kämpinud krokodillide laguuni k6rval ja hoiatused olid väljas (laguuni ja meie platsi vahel oli ka traataed) hommikul äratasid lärmakad turistid mu üles. Hetkel hommikukohv ja maapähklivõi sai Cooktowni infopunkti parklas ja edasi Lakefield National Park. Järgmine asula moodi koht on Laura. Eks ma teen siis pilti :)

Port Douglas

2009-08-03T00:37:00.000-07:00

Kristjani häärberis. Kasti õlle eest ärisin endale telgi ja magamiskoti. Mägedes p6leb midagi.

Hungry Jack's

2009-08-02T19:09:00.000-07:00

The burgers are better.

Cairns!

2009-08-02T18:33:00.000-07:00

Taxback tehtud 10 minutiga. Otsime immigration officet. Palav on. Krt nagu twitter oleks juba.

Goodbye Mareeba!

2009-08-02T17:32:00.000-07:00

S6idame Cairnsi poole ja jätame Mareeba seljataha. 4 kuud on ikka liigapalju selle koha jaoks. Uskumatu, aga hetkel mägedes sattusin 3.5G mobiililevisse! Cairnsis vaja teha taxback ja varude täiendus ning suund Port Douglase poole Kristjanit külastama.

Täpselt nagu Eestis!

2009-07-31T15:50:00.000-07:00

Ilm on viimasel ajal siis selline olnud nagu Eestis on alati puhkuse ajal või just siis kui mingi hea üritus tulemas. Pilves ja tuuline. Täna hommikul oli eriline flashback, sest ninna ilmus heina-rohu lõhna ning hommikupäikese asemel oli hommikupilvetagunepäike. Ega see arusaamine, et oled teises maailma otsas on juba väga ammu kadunud, eks WA ja tuhanded kilomeetrid kõrbe muudavad seda arvamust veidi, kuid siin Queenslandi põhjarannikul on täpselt nagu Eestis nagu ma seda juba mitu kuud tagasi mainisin kui siia sõitsime.

Läbi

2009-07-30T20:08:00.000-07:00

Täna siis oli viimane poolik tööpäev, mis möödus kiirelt ja lõbusalt ning nüüd 3 vaba päeva ja esmaspäeval liigume Cairnsi, täiendame varusid ning võtame suuna põhja poole - Cape Yorki poolsaarele. Miinuseks seal on see, et peame maha sõitma ca 1500 km kruusateid aga see kõik pidi seda vaeva väärt olema. Töökaaslasest traktorijuht sõitis seal eelmine aasta iga kuu ja andis piisavalt palju näpunäiteid ja vihjeid millest peab kinni pidama ja millest mitte. No worries!

This is CASEY, she's #4 prostitute in Mareeba.

2009-07-23T21:28:00.000-07:00

Vabandused pildikvaliteedi pärast, olin unustanud telefoni kaamera 0.3 megapiksliseid pilte tegema.

Tegelikult on asjal nimeks CASE aga meil on ükskõik ning oleme tolmuse traktori igasuguseid nilbuseid täis kirjutanud ja joonistanud. Te ei kujuta ette kui palju erinevaid roppuseid kohalikud oskavad...nüüd oskavad ka Eesti roppuseid.

CASE JXU85 on minu uueks farmimasinaks millega kiva korjame, ees väike laaduriga kopp ja taga ei ole midagi. Ülimugav ametikõrgendus, istu päev otsa varjulises kabiinis ja sõida meetri kaupa edasi ning oota kuni kopp kive täis saab ning tuleb veoauto (30-40a vanune Bedford, kutsume teda "old faithful") kasti tühendada...ja nii on.

Kes on näinud filmi "Superbad" siis võite ette kujutada mis pildikesi me igale tolmuga kaetud pinnale joonistame, siia ma neid panema ei hakka.

Meie elukohast 30 meetri kaugusel jäi eelmisel nädalal känguru auto alla ja täna hommikul oli meil väljakannatamatu laibahais, õnneks lõunaks oli tuul pöördunud ning polnud midagi tunda, loodame, et tuul jälle Cairnsi poolt puhuma ei hakka.

Omamoodi huumor on olnud viimastel päevadel ka see, et alati kui kõige suurem boss istanduses ringsõite teeb, siis oleme meie alati olnud sunnitud puhkehetke veetma (kas oleme just jõudnud kuskile ja ootame väiksemat bossi või lihtsalt tühjendatakse veoautot ning meile on antud käsk "take five"... igastahes ühel päeval sõitis ta meist 3 korda mööda ja iga kord me istusime varjus... alati lootsime, et ta meid ei näe, aga ikka nägi kuid ei lasknud ennast häirida vaid lehvitas meile.

Aivar uuris ühe karavanipargi elaniku käest, et mis mehega tegu ning sai uskumatu info omanikuks. Üks 60-70 aastane vanamees meil siin, väga tagasihoidlikute elukommetega kuid varjab päris huvitavat lugu: tuli Austraaliasse Ungarist ning oli pagar. Kuna siin ei olnud Euroopa pirukad ja koogid levinud, siis kasutades oma retsepte, viis kohaliku pagaribisnisi uuele tasemele, oskas hästi valmistada Euroopa stiilis asju ning rahvale oli väga meeldinud. Tegi pagaritöökoja omanikuga diili, et saab mingi protsendi müügituludest ja veel midagi lisaks. Tänu enneolematule menule tõusis tema nädalapalk 700 dollarilt 15000 dollarini. Ja nii umbes 10 aastat järjest... seega tegu on miljonäriga kes elab karavanipargis ja sõidab vana Nissan Pintaraga. Ütles, et sai jahu sees töötamisest Astma ning Siinne mägedevaheline kliima on temale parim, kui läheb rannikule lähemale, siis hakkab kohe niiskest õhust lämbuma. Igastahes imelik vanamees.

Bye, freaks!

Taipanite orus autoga kinni

2009-07-18T02:09:00.000-07:00

No kõik juhtus siis järgnevalt: Arne ja Aivar põrutasid jälle Cairnsi, et Magnale juppe osta ja seda vähekene pimpida: istmekatted, stereosüsteemid ja vb veel midagi. Me passisime Stephaniga karavanis ja mingi hetk helistasime Matthewile, prantslasele, et võiks kalale minna. Otsustasime, et uurime järgi selle koha mis meie töökoha taga on, töölised kutsuvad seda Taipani Oruks, kuna keegi olevat seal madusid näinud, taipanid on vist üldse kõige mürgisemad siin ja ei pidavat inimesi kartma ning mürgihammustus tapab 3 sekundiga. Mürgimadusid seal vb isegi on, sest alles eelmine nädal oli meil istanduses salapäraselt surnud känguru. Aga muu jutt on arvatavasti järjekordne Austraalia bullshit story. Umbes nädal aega tagasi oli keegi meie viimase istanduse tagant mäest alla kopaga tee moodi asja sisse lükanud ja me sõitsime sealt rõõmsalt alla ning läksime kalale. Kuna mulle õnge ei jätkunud, ei lasknud ma pead norgu vaid testisin oma uut kokkupandavat tooli, kõlaritega ja puha - saan sinna ühendada ipodi, telefoni, mistahes meediapleieri. Kuna vool oli kiire, siis ilmselgelt seal kala ei olnud, max tunnikese olime ja siis mõtlesime, et lähme ühe silla alla kuna seal on aeglane vool... Orust välja viis umbes 200 meetri pikkune kopaga tehtud rada ja selle tõus oli nii 30-40 kraadi, vaheldus veidikene ja pinnakatteks oli pehme liiv-kruus-suured kivid. Mis seal ikka, rummulukud peale ja nelivedu sisse... aga mis siis juhtus oli see, et jäime keset mäge kinni - rattad lihtsalt käisid ringi kuna see pinnas oli nii pude. Tagurdasime, proovisime veel, proovisime ka mööda heinarada, aga see läks väga järsuks... No mis nüüd teha, üles ei saa. Üheks väljapääsuks oleksime pidanud lahti võtma naaberfarmi okastraataia ja teisel pool aeda oli sõidetav tee... aga me ei tahtnud teha seda, kuna mingi kopamees Gennaadi oli seal müttamas ja raudselt see ei oleks meeldinud... andsin Stephanile väikese vihje, et proovigu teise käiguga kuna esimese käiguga ja aeglustiga oli ratastel lihtsalt liiga palju väändemomenti ja autol polnud kiirust... jõudsime selle meetodiga umbes 10 meetrit kaugemale ja siis vajus pehmele poolele uuesti ära ja siis me enam väga ei proovinud. Otsustasime aja maha võtta ja mõtlema hakata, kas tuua farmi juurest traktor, oodata esmaspäevani ja siis tuua traktor, helistada mõnele tuttavale kes välja kutsuks... no igastahes helistasime Arnele ja Aivarile, kes just olid maitsvat biifsteeki nautimas Korallimere kaldal ning andsime käsu, et mingu otsigu mõnest poest käsivints kuna me oleme natukene kinni. Nad ei olnud üldse rõõmsad kuna tahtsid peale prae veel õlutit mekkida veidikene. Natukese aja pärast siiski nad helistasid ja ütlesid, et elektriline vints maksab 1700 dollarit ning käsivintse poes ei ole, ainuke asi mis käsivintsi meenutab on veose kinnitusrihm pingutiga. Mõtlesime veidi ja käskisime neil küsida müüjalt, et kuskohast võib saada käsivintsi. Igastahes järgmine kõne oli edukas ja poisid leidsid "4WD Recovery Kit" nimelise jublaka mis koosneb 20 meetri pikkusest konksuga trossist ja siis kangimehhanismist mis edasi-tagasi kangitades tõmbab trossi iga tõmbega umbes tolli võrra edasi. Summaks 370 dollarit. Käskisime ära osta! Siis läksime uuesti kalale kuna ei viitsinud neid auto juures oodata. Külmakastis oli ju veel õlutki järgi. Kala ikka ei saanud aga see ei olnudki põhiline. Kui A&A jõudsid tunni aja pärast, siis läks veel umbes pool tundi ja saime auto mäest üles vintsitud... vaja oli umbes paari meetrit, et pehme pinnase pealt ära saada... kasuks tuli jälle minu väike teadmine sellest, et kui raskel pinnasel rattad ringi käivad, siis tasub proovida madalamat käiku kuna diferentsiaal jagab jõudu siis rataste vahel ühtlasemalt (uurige diferentsiaalide teemat www.howstuffworks.com, ja need inimesed kes ütlevad, et ma raiskasin ainult oma aega internetis passides - IN YOUR FACE) Igatahes sujuvalt natuke vintsides ühe puu küljest saime auto liikuma ja mäest üles - selle kangisüsteemi tagajärjel suutsin ma ennast täiesti märjaks higistada, tegime küll seda vahetustega, aga ikkagi suutsin mina enim rabeleda... samamoodi sai enne istutud ilma särgita ja tänu sellele sain veidikene jumet juurde :) Igatahes: lõpp hea, kõik hea. Nüüd me julgeme igale poole sõita, sest meil on recovery kit autos olemas!

Eksirännak

2009-07-17T02:14:00.001-07:00

Passisime Stephaniga kahekesi kodus ja läksime hulluks. Võtsime kaardi ja leidsime, et siin lähedal on üks järv mille juurde viib vaid maastikusõidu rada ja see polegi eriti kaugel. Targa ajuga jätsime muidugi kaardi koju kuna teadsime, et peale Davies Creeki teed peaks see õige teeots ka tulema. Natukese aja pärast keerasimegi juba paremale ja silt näitas üldse teist asja mida näha tahtsime, pidime minema järve äärde kus on kristallkaljud või midagi sarnast, silt aga näitas "Cedar Creek Resort" mõtlesime, et mis siis ikka, kaardi pealt jäi ju meil selline asi meelde. Teepeal olid muidugi imelikud sildid mis seletasid, et ei, te ei ole eksinud, veel... Vahepeal läks tee kaheks ja sõitsime vaikselt edasi kuni jõudsimegi kuurortisse, see oli selline peen koht keset mittemidagist, seal puhkavad inimesed kellel paistab raha olevat...ja vanurid. Küsisime siis receptionist, et mis värk on, et miks siin järve ega kaljusid ei ole. Siis tüüp seletas, et eiei, siit ikka otse ei saa ja me peame peaaegu Cairnsi sõitma ning sealt siis läheb tee. Küsis veel, et mis auto meil on, sest sõiduautoga sinna ei tasu trügida. Ütlesime, et no worries, meil on LC ja eks me siis seikleme. Tüüp andis kohaliku kaardi ka, kus kõik ilusti peal (ja selle kaardi peal ei läinud see tee järve äärde samast kohast kust atlase peal). Istusime autosse ja tüüp jooksis meile järgi ja ütles, et kui me siit nüüd asfaltini sõidame ja siis ristmikult vasakule keerame, siis on seal vihmametsa-laudtee jalgsirada mis on väga ilus vaadata ning me võiks sinna sõita kui meil aega on, ületada tuleb paar väikest jõge, aga ta ütles, et ega nendes üle poole meetri vett ei ole hetkel. Sõitsimegi siis õigest kohast vasakule ja natukese aja pärast nägime ühte Mazda 323'e mis parkis ühe jõeületuskoha ees - mida nad üldse mõtlevad endast. Igastahes ületasime esimese jõe, sõitsime mõned minutid, ületasime teise ja kolmandagi ja siis oligi väike 300 meetrine laudadest terrassi moodi jalutusrada täiesti metsikus vihmametsas. Vaatamisväärsuseks olid "Fig Tree" nimelised taimed, mis põhismõtteliselt kasvavad suurte puude ümber ja lõpuks suretavad ta välja, jäädes ise hästi võimsaks. Kõige jämedam puude kogu oli vast 30 meetrise läbimõõduga ja seest tühi aretis, võttis ikka jahedaks küll, sest tänu tihedale taimestikule ei pääsenud eriti päikesevalgust maapinnale ning soojust samamoodi mitte. Kõik puud olid hästi kõrged ja peenikesed + siis need parasiidid mis ronisid samamoodi kõrgemale päikese poole. Väga uhke vaatepilt. Kui ring tehtud, siis mõtlesime, et mis siis ikka, sõidame edasi. Ületasime veel vähemalt 6 jõge ja rohkem ei paistnud laudteesid olevat, samas tagasi ei viitsinud ka pöörata. Vahepeal oli lahtine värav mille peal oli silt, et see on Queenslandi energeetikafirma teema siin ja ärge edasi sõitke, kuna me ei oska inglise keelt, siis ikkagi sõitsime. Lõpuks avastasime ennast mäe otsast kus olid siis kõrgepingeliinide tornid, seega oli kogu energeetikateema selles, aga miks sinna keelatud sõita oli, on arusaamatu. Igastahes sain mäe otsas isegi mobiililevi lõpuks ning telefoniga kaarte vaadates näitas GPS, et oleme tegelikult ikkagi õige tee peal mis viib järve äärde... Muidugi oli otsustamisemoment, sest me olime mingi 2 tundi sõitnud vist sinna punkti. Võtsime vastu otsuse, et lähme ikkagi edasi. Saime 100 meetrit sõita, siis oli Cairns Water nimelise firma hoiatus, et siit punktist edasisõitmine ei ole lubatud kuna tee võib ohtlikuks osutuda (mööda mäekülge ikkagi) siis otsustasime tagasi sõita mööda tuldud radu ning nüüd olemegi tagasi kodus.

Arne ja Aivar olid ka just Athertonist tagasi jõudnud ja Magnale 4 uut rehvi saanud mingi megapika seikluse tagajärel + mehaanikute juures käies said teada, et kollektori poldid olid murdunud mitte välja tulnud - täpselt seda ma neile viimased 2 kuud olen seletanud.

2 nädalat veel

2009-07-16T20:13:00.000-07:00

Otsustasime selle jama siin ära lõpetada. Korralik rahasumma on kõrvale pandud ja oleks aeg veidikene puhata ja mängida (loe: reisida ja sõita). Võtsime Stephaniga eesmärgiks vallutada esimese asjana Cape York'i poolsaar (pead hetkel ei anna, aga peaksime jõudma Austraalia mandriosa kõige lõunapoolsemasse punkti), sealt edasi Darwinisse-Broome'i ja mööda Lääne-Austraaliat tagasi Perthi. Üritame järgida Savannah Way marsruute ja vaatamisväärsusi + läbida kõrbemarsruute ja 4x4 maastikuradasid. Kogu matka pikkus on umbes 3-4 nädalat, kõik muidugi oleneb missugused on teed ja kas auto vastu peab, oleme nüüd korda teinud kaugtuled, sildade reguleerimise, varutud võimsam inverter, tagaosasse on ehitatud lahtikäiv voodi ja veel on vaja keevitada veidikene juhiust. Mõtlen veel, kuskohast endale osta juurde telk igaks juhuks ja magamiskott + muud pudipadi, vist Cairnsist backpackerite hostelitest kuulutusi jälgima, saab 100-200 dollariga kogu kompoti. Uuringi hetkel Savannah Way (Läänekallast Idakaldaga ühendav maaliline marsruut) kodulehte www.savannahway.com.au kus on kogu marsruudi kaart, kliima, teede olukord, reisinipid ja kohtade kirjeldused, uurige järgi, siis jäävad lollid küsimused ära. Üritan ka arvutisse leida mõnda asjalikku kaarti/atlast mida GPS abil kasutada, kuid tundub, et lootusetu otsimine, kui keegi teab, siis andke märku. Telefonis on ilusti Austraalia kaart olemas (ahjaa, ma ostsin endale Eestist 1000 krooniga kasutatud Nokia N95 mobiiltelefoni mille sain posti kaudu kätte nädalaga ja see läks maksma 114 krooni, lisaks tuli eBay kaudu tellida uus displei, mis läks maksma 28 dollarit, hea diil, sain ca 8000.- kroonise telefoni (poehind vast) kätte umbes 1500 krooniga, palju parem kui minu senine E65)

Täna on järjekordne "public holiday" kuna Cairnsis on mingi karneval kuhu kõik tahavad minna, seega on kõik poed jälle kinni ja linn inimestest tühi. Arne ja Aivar läksid oma autodega Athertoni mehaanikute juurde. Aivar sai inglasest sõbralt tasuta Mitsubishi bussi ja Arne liigub Brisbane poole edasi meie ostetud Magnaga, mis elas vahepeal üle väikese avarii (Aivar sõitis hommikupimeduses tööle ja üritas vältida kokkupõrget känguruga - tabas hoopiski suurt kivi ja liiklusmärki, midagi hullu pole: tagasivaatepeegel läks katki, väikesed mölgid esitiival ja uksel ning suurem mölk küljekarbis.

Muidu läheb hästi. Seagripis ei ole, imelikud/mürgised/ohtlikud elukad pole hammustanud, juuksed on peas, habe on juustest vist veidi pikem küll - varsti ajan ära.

Hahaa

2009-07-10T14:36:00.000-07:00

Vahepeal on palju juhtunud. Pajatan veidikene nüüd siis kõigest siin, minu enda isiklikus uudisteportaalis!

Töö: tööd jätkub, kohustuslik aeg on nüüd tehtud ja plaanid edasiseks on hetkel lahtised, sest neid on mitmeid.

Lõbu: vaja minna reefile, ehk siis meil on siin Suur Korallrahu pea kogu QLD merepiiri ääres. Inglise keeles Great Barrier Reef - otsige googlist kui keegi pole varem kokku puutunud. Kristjan lubas soodukat teha, arvatavasti lähiajal teeme väikese reisi merele.

Tööl oleme viimasel ajal teinud puude puhastamist igast sodist ja viimased päevad korjasime kive uuelt põllult - väga lebo töö, kopaga traktor sõidab meie järel ja kuuekesi loobime kopa kive täis ja siis ta läheb seda tühjendama... palka saame istumise eest, sest ülemus annab meile aina pikemaid puhkepause. Aina rohkem oleme madusid ja SUURI ämblikke nägema hakanud. Teises farmis on üks tööline, kes jutu järgi pidevalt põgeneb taipanite eest kuna need maod ei karda inimest ja jätkavad ründamist isegi kui neist eemale joosta. Jutu järgi elad 3 sekundit peale maohammustust. Aga no ega selle Kevini juttu ei tasu üldse uskuda kunagi, nagu ka enamus austraallaste jutt on puhas BS.

Ükspäev koju sõites oli teeääres ilus punane Holden Commodore müügis, 3.8 liitrine V6 ja ilusti korras ning puhas. Hinnaks vaid 2000 dollarit. Helistasin omanikule ja tegin proovisõidu. Vigadeks oli auk väljalaskes, mis ei teinud häält ja väike õlileke (iga nelja-viie kuu tagant oli vaja õli juurde valada...see nüüd küll leke ei ole nii suure mootori puhul). Tegin isegi proovisõitu ja oli mugav küll. Rego kehtis veel kuu aega ja selle aja jooksul oleks pidanud laskma pisiasjad korda teha, et turvasertifikaat saada mehaanikult ning enda nimega arvele võtta. Lubasin mõtelda veidi ja tagasi helistada. Järgmisel päeval helistades hakkas tal vist ikka autost kahju ja hakkas seletama, et nad heameelega teevad ise korda ja müüvad kallimalt või siis müüvad mulle auto registreerimata ja mina peaks ise mööda töökodasid jooksma. Kuna ei tea kui karm see kord siinkandis on, siis ei hakanud riski võtma.

Stephan pakkus välja variandi, et kui ma tahan, siis võin ka temaga tagasi läänerannikule sõita. Pakkumine on ahvatlev, kuna saame sõita igale poole kuhu sõiduautoga ei saa, samas ma tean, et WA on suht kõrb väljaspool asustust... lähinädalatel selgub kuna tal on veidi raha vaja koguda.

Maksutagastus. Maksuaasta lõpp ja uue algus vahetus juuni-juuliga ning sellega seoses on vaja teha tulumaksudeklaratsioon. Kuna oleme maksnud makse 30%, ehk siis mitteresidendi maksumäära järgi ning tegelikult siiski oleme maksuseaduse silmis residendid (resident for tax purposes) on meil õigus tagasi saada suur posu makstud maksu. Teeninud oleme üle 9000 dollari ja sealt makse maksnud üle 2700 dollari mis me maksukalkulaatori ja deklaratsiooni täitmisel kõik tagasi saame. Ärge küsige kuidas see süsteem siin toimib, sest isegi aussied isegi ei tea, nad ainult on rõõmsad kui kuskilt raha tagasi tuleb. Deklaratsiooni esitamiseks on mitu võimalust: internet (USKUMATU ja liiga hea, et olla tõsi ;)), kui interneti vahendusel esitada ei saa (ma ei saanud) siis tuleb paberid posti panna, kui oled kogu maksuaasta ajal riigis olnud, siis saad telefoni teel teha kiirdeklaratsiooni ja viimase variandina on olemas spetsiaalsed ettevõtted mis aitavad sul maksutagastust saada - taxback office. See toimib nii, et nemad saavad kogu sinu maksutagastuse ja võtavad siis teenustasu ja ülejäänud kannavad sulle edasi. Kui sa raha tagasi ei saa, siis teenustasu ka enamasti maksma ei pea. Proovisime esialgu internetis E-Tax programmi abil teha aga kui jõudsime esitamiseni siis ei õnnestunud see, kuna maksuamet ei suutnud mu isikut tuvastada, minust ei ole märki maas. Seega variandid on minna taxback kontorisse või saata postiga, kogu jama võtab 6-8 nädalat aega.

Täna õhtul on meil plaanis rodeole minna. Siinse linna aasta suurim sündmus, eile oli peatänaval paraad, mille me maha magasime ja täna on siis õige üritus - Mareeba Mazda Rodeo. Linnast väljas on suur rodeoareen ja üldse kogu ümbruskond on rahvast täis olnud viimasel nädalal. Eks paistab kas mahume üldse sinna ära.

Mis toimub?

2009-06-30T03:55:00.000-07:00

Mitte midagi. Olukord rahulik. Oleme teinud väiksemaid ja suuremaid väljasõite. Viimane kõige erksam on off-road mööda "bushi". Sõitsime lihtsalt mööda ühte teed mis viis meie esimesest töökohast mägede poole, et otsida ujumiskohta... kuna me seda ei leidnud ja tee läks aina kitsamaks ja metsikumaks, siis otsustasime ikkagi edasi sõita, sest tagasi oleks igav olnud minna. Pidevalt tuli väravaid avada ja sulgeda ning minna vaatama kas me ikka siit kuivanud jõesängist julgeme läbi sõita. Lõpuks jõudsime välja sellisesse kohta nagu Glen Russell (kirjapilt võib olla teine) mis nägi välja nagu stseen õudusfilmist - metsa ääres olid täiesti korralikud sõiduautod, asula koosnes kolmest eraldi farmimajast, koht asus keset täielikku tühjust. Silme ette tekkis kohe "The Hills Have Eyes" või "Wrong Turn", sest sinna kohta ju ei saa normaalse sõiduautoga ligi... lukustasime uksed ja viimase värava avamine käis mul metsiku kiirusega igastahes... Umbes 3 tundi olime täielikult mööda heinamaid ja metsi sõitmas ja siis järsku avastasime ennast jällegi asfaltil ja olime jõudnud teisele poole Dimbulah'it. Järgmisel nädalavahetusel plaanime ka kuskile sellisesse kohta sõita kuhu tavalise autoga ei saa.

Vahepeal sai peetud jaanipäeva, lisaks meile on siin veel 6 eestlast vist, ühtedega neist käisime veidikene kaugemal grillimas korra. Tunduvad esimesed normaalsed eestlased keda me siin maal kohanud oleme.

Austraalia huumorist ma vist veel aru ei saa. Eriti sellest osast mis toimus MJ ümber.

Autode pesu

2009-06-19T23:30:00.000-07:00

Pole midagi tarka juhtunud ja kirjutan autopesulast mida me 2 päeva järjest oleme külastanud Athertonis.
Eile käisime peale tööd ja pesime Stephani Landcruiseri ära, kasutasime 14 dollarilist automaatpesulat ning ei jäänud tulemusega väga rahule, suured poritükid jäid isegi külge peale survepesu. Seal samas kompleksis on aga veel käsipesula ka, kuhu saad münte sisse pannes osta pesuaega. Otsustasime täna Arnega viia enda auto sinna pessu. Põhimõtteliselt sõidad sa "boksi" mis on eest-tagant lahti ning peal on katus (kõrvuti on 3 sellist boksi ja kõige äärmine on see automaatpesula). Ühel pool seina küljes on survepesuri ots ja teisel pool vahtu eritav hari. Seina peal on ka konsool, kus peal oli ca 10 erinevat valikut ja ekraan mis näitas aega. 1 dollari eest sai 1:30 eest autot pesta mistahes valikuga. Valikunuppudeks oli: stop (ei proovinud vajutada, polnud vajadust, arvatavasti töö lõpetamiseks), tyre&engine wash (ehk siis survepesuri otsikust tuli mingit lillat ainet millega mootorit ja rattaid sai leotada) pre-soak (ehk siis eelleotusaine autole, pritsisime kogu masina sellega üle) pressure soap (nüüd hakkas survepesurist tulema suure survega seebivett millega sai leotusvahendi maha pesta ja uue seebikihi autole peale lasta survega) foam-brush (see nupp aktiviseeris teises seinas oleva harja moodi moodustise mille varrest hakkas vahtu tulema, sellega sai kogu auto taaskord üle nühitud) high-pressure-rinse (enamvähem äkki mäletan seda nimetust, igastahes oli see lihtsalt suure survega vesi mis eelneva seebi ja vahu auto pealt maha pesi) edasi tulid nupud mis lisasid erinevaid kaitsekihte ja vahasid, lisasime mingi survevaha vms ja lõpuks oli low pressure rinse, ehk siis surve oli väike ja sai viimase jama auto pealt maha loputatud. Kokku läks seal nuppudega mängides vist 15 minutit või isegi rohkem.

Edasi sõitsime järgmisesse bokside kompleksi kus oli tolmuimeja ja lõhnapüss. Tolmuimeja käis 2 dollari eest umbes niikaua, et sai teha esimesed istmed ja jalgealuse, teise 2 dollari eest sai tehtud tagumised istmed, jalgeesised ja pakiruumi vaip.

Ja nüüd kõige ägedamast selvepesula vidinast, lõhnapüssist. Tegu siis sellise riistaga mis levitab autodesse sarnast lõhna nagu lõhnakuust, valida oli 3 lõhna vahel: esimene valik oli ära kulunud, teine oli maasika lõhn ja kolmas oli "New Car" dollar sisse ja 40 sekundi jooksul sai autos kõik põrandapinnad sellega ära tehtud, ei soovitata seda plastikule lasta... ilmselt oleks lasknud ka 3 dollari eest seda aroomi sinna... lihtsalt nii kift leiutis.

A nüüd on auto peaaegu nagu uus, läigib ja särab ning sõita oli ka palju parem kuna nüüd on tagasivaatepeeglist näha läbi tagaakna!

Teine suur saavutus oli see, et suutsin teist nädalat järjest ära pesta kõik nõud mis on tekkinud...sest ei olnud enam puhtaid asju ja kõik olid kuhjatud... muidugi tegin ma seda iseleiutatud nõudepesumasinas: Stephani autokülmiku kasti ladusin kõik rokased asjad, viisin õue suure survega kraani alla ja manustasin nõudepesuainet vahepeal...väga palju lõbusat vahtu oli köögi akna all igastahes...ja asjad said puhtaks kah.

Väike ehmatus

2009-06-08T03:10:00.000-07:00

Täna oli tööl rahulik päev, ülemusega tegime korjamist kuni lõunani ja peale seda ütles, et tehke mida tahate, kui tahate, siis minge koju, sest mina ei kavatse pühade ajal päev otsa tööl olla. Ja nii me siis lõunalt tagasi tulles mõtlesime (mina, arne, stephan ja kaks shotlast), et mida teha. Otsustasime viimase bloki korrastamisega jätkata, kaks tüüpi diiseldasid ja meie lõikasime lehti. Mingi hetk otsustasin hakata niisutussüsteemi voolikuid parandama, sest me neid pidevalt kogemata lõikame puruks. Võtsin vaibanoa ja voolikuliitmikud ning käisin mööda ridu, ühes kohas parandades kuulsin nagu tuleks voolikust õhku, mõtlesin, et ju siis läks süsteem käima ja vesi surub õhku välja torust...tegelikult liikus minust 2m kaugusel 1.5m pikkune tumepruun-must madu. Tulid kohe meelde ülemuse sõnad, et ei tasu karta madusid mis on puude peal, kartke neid mis maas ronivad. Kutsusin ruttu ka Arnie vaatama ja jälitasin seda roomajat veidi ridade vahel, vahepeal suunda vahetades jõudis ta ühe puu alla hiireurgu või kes teab mille urg see oli... alles siis hakkasime kartma, kuna ei tea kunagi millisest august ta nüüd välja tuleb. Igastahes tegu oli tumepruuni-musta ja suht täiskasvanud loomaga. Hetkel netist uurides võib tegu olla Red Bellied Black Snake või Brown Snake tore oleks muidugi tunda kohalikke madusid, mõni supervisor ütleb iga mao kohta mida siin näeme "treesnake" ja asi ants... "treesnake" ei ole muidugi mingi ussiliik vaid lihtsalt, et mitte näidata välja oma teadmatust. Igastahes päris tore elamus peale mida ma käisin koguaeg pilk maas järgmised kolmveerand tundi ja siis saigi päev läbi.

Käisime grillimas

2009-06-08T02:57:00.000-07:00

Tegime pühapäevaõhtul väikese BBQ prantslaste ja sakslastega, Emerald Creekis siin samas lähedal mõneteist kilomeetri kaugusel. Kuna tee on sinna päris metsik, siis otsustasime kuuekesi Stepheni autoga minna (Land Cruiser ikkagi), prantslased tulid oma pisikese Mitsubishiga meile kuidagimoodi järgi, teepeal nägime vaevlevat mikrobussi mis ei saanud tõusust üles. Tegime liha ja vorstikesi, nagu tavaks on, puid saime lihtslt metsast kuivanud oksi ja muud jama murdes, väga hea lõpp nädalavahetuele.

Käisime kalal

2009-06-08T02:50:00.000-07:00

Pühapäev ei ole eriline kalapäev!

Reedeõhtune grill

2009-05-29T04:04:00.000-07:00

Täna oli Aivar oma töölistega kokku leppinud, et teeme väikese BBQ nende karavanipargis (nad muidugi telgivad seal kõik, neil pole telekaid, voodeid, kööki, konditsioneeri, diivanit etc.) igastahes korraldajaks oli Aivar (väga hea on siin ise midagi korraldada ja osta asju kuna nüüd on meil külmkapis päris palju asju mis üle jäid ja mis ühiselt sai kinni makstud)

Igastahes oli meid seekord kokku üheksa: kolm eestlast, kaks kanadalast ja neli prantslast ja toitu oleks jätkunud veel viiele. Esimeste vorstidega sai kõht täis söödud ja kui lõpuks lihad hakkasid liikuma, siis väga ei tahtnudki. Prantslased olid kavalad, jäid hiljaks pool tundi ja siis said vaid liha. Kavalad, raisad.

Homme on Mareebas "Market Day" ehk siis pildi järgi ma ütleks, et tegu on laadapäevaga siin lähedalolevas pargis, kuna on vaba päev, siis lähen ja vaatan lähemalt, millega tegu. Samamoodi peaks kinnisvarabüroos käima, sest täna selle seinalt kuulutusi vaadates, jäi silma, et maja saab juba alates 200 dollarist nädalas - kolme peale odavam kui karavanis elamine.

Peolt tulles peeti meid aga kinni, tegelikult peeti kõik kinni, ja pandi puhuma. Õnneks varem mõtlesin, et ma ei viitsi õlut juua ja õigesti tegin. Politseimutt oli veidi ähmi täis ja rabistas kiirelt. Sain muidugi sugeda, et kõrvalistujal on lahtine õllepurk - ei tohi vist autos tarbida millegi pärast sõidu ajal, esimestkordakuuleme.

Veel linke galeriidele

2009-05-24T03:08:00.000-07:00

Kuna 200 pildi piir täitus täna ja 2 orkuti albumit said täis, siis avasin juba ka kolmanda otsa. Teen nad siis natukene rohkem avalikuks kui nad muidu on.

Esimene galerii

Teine galerii

Kolmas galerii (täieneb nüüd pidevalt)

Tegime täna õhtul igavusest väikese 200 kilomeetrise ringi Millaa Millaa kanti, seal pidavat olema parim vaade siin ümbruses, 1070m kõrguselt mäe otsast nägi kogu Tablelands ala, aga veidi halb nähtavus oli, kõrgel oli ikka päris jahe enne päikeseloojangut.

Seitsmekümnes postitus

2009-05-22T23:36:00.000-07:00

Väike link neile, kellel orkutit ei ole.

Pildialbum Orkutis.

Tegus laupäev

2009-05-22T22:55:00.000-07:00

Kuna kasahhid ühendust ei võtnud, siis ei viitsinud ilusat päeva raisata toas passides, sõitsime Davies Creek Fallsi ja käisime vaatasime ära ka mis asi on Granite Gorge (mingi silt millest me juba pea 2 kuud oleme mööda sõitnud ja pole huvi tundnud) Davies Creek Falls oli suht võimas, kuna tuli sõita päris kõrgele mäe otsa ja vaade oli mõnus. Sealt sõitsime huvi pärast edasi ja paari kilomeetri pärast lõppes tee lihtsalt ära ja edasi läks 10.5 kilomeetri pikkune matkarada 1300 meetri kõrguse mäe tippu. Autoga käisime 700 meetri kõrgusel. Granite Gorge oli põhimõtteliselt suur graniidilahmakas maa sees mille kõrvale oli siis tehtud telkimis ja kämpimisplatsid, ujumiskoht ja receptionist sai osta junne millega wallabysid toita - mage koht. Vähemalt nüüd hakkavad piltidega postitused siin portaalis domineerima.

Elektroonikapoe külastus

2009-05-22T18:46:00.000-07:00

Kuna massuurikad ei ole ikka veel märku andnud endast (pidime ju suure kambaga minema mägedesse ja neil ei ole levi, pidid helistama kui Mareebas on), siis otsustasin kiirelt linnas ära käia ja osta omale fotoka. Tandy Electronicsis olid head soodukad, seega kukkus korvi Canon Digital IXUS 80 IS ja 4GB mälukaart, kokku 296 dollarit. Naljakas oli muidugi see, et autosse istudes ja karpi avades ei leidnud ma sealt seest kaamerat kuna see jäi müüjal vitriinist võtmata. Seda juhtub kui saad poe viimase eksemplari. Ise olen rahul, enam ei pea mobiilipilte üles panema kuskile.

Lake Eacham

2009-05-22T15:26:00.000-07:00

Kirjutasin Googlesse "mareeba+volcano" ja sain teada, et tegu on järvega nimega "Eacham"

http://en.wikipedia.org/wiki/Lake_Eacham

Vabal päeval 5:50 ikka ei ärkaks ju

2009-05-22T15:11:00.000-07:00

Eile käisime Cairnsis, Kätlinit ja Karelit viimast korda siinkandis nägemas, lendavad paari päeva pärast ullu ringiga Eestisse tagasi. Hetkel on lennuliiklus nii odavaks läinud, et Tallinn-London-Kuala Lumpur-MINGILINNAUSTRAALIAS läheb maksma 6000 krooni kanti, seega, tasub tulla ja minna ;)

Õhtul sai enne magamaminekut lubatud, et viskan Aivari hommikul tööle ära - ei tea miks ma sellist lollust lubasin teha, aga poole seitsmeks viskasin ta ära ja läksin võtsin tanklast paagitäie kütust (53 liitrit oktaanarvuga 91 kütust maksis 59 dollarit mingite sentidega, 1.12 on liiter, umbkaudu) ja kohvi (umbes nagu Statoili moodi kohviautomaat, maksab kaks dollarit kopikatega).

Eile valasin vett radiaatorisse kuna armatuuris millegipärast temperatuuriseier läheb punasesse ja siis rahuneb jälle maha, mingi termostaadi jama äkki, igastahes kui radiaatorisse vett valan, siis mõned nädalad ta ei pendelda. Samas, paisupaagis on vedelikku isegi üle normi, aga sealt ta vist tagasi ei ime.

Täna siis jälle toimumas väike BBQ ja ujumine. Siin lähedal, 40km kaugusel on mingi miljon aastat tagasi kustunud vulkaanikraater ja see on nüüdseks kristallselget vett täis, Kätlin eile ütles selle nime ka, aga olen unustanud. Seega paari tunni pärast hüppame supermarketist läbi ja ostame tavaari ning Kasahstani-Iraani-Saksa-Eesti esindus teeb kuskil väikese lõkke ning välieined.

Eilse lehega tuli kaasa ka kohaliku elektroonikapoe reklaamleht ja vaatasin, et ostan vist omale fotoka ära, Canoni Ixus 80 IS maksab kuskil 280 dollarit ja 4GB mälukaart 18 dollarit, siis ei pea enam telefoniga mässama ja saab vähe korralikumaid pilte panna üles.

Eks pärast annan teada, kas liha oli jälle medium või soft.

Täna jälle me joome bensiini

2009-05-21T01:37:00.000-07:00

Kuna eestlane on laulurahvas, siis ega meiegi Arnega saa alla jääda. Kuna eelmine hitt kaotas oma kehtivuse - peategelased on nüüdseks töölt lahkunud, siis eile tekkis vabal hetkel uus hitt.

Täna jälle me korjame banaani (Vennaskonna viisiga)

Maha põlegu Vicary ja Kennedy farm
Ja las leekides hukkub Kay Road
Täna jälle on meelitand siia
Uimas korjajad mind ja banaan
Täna jälle ei ole tühja toppi
Kus vaid kotist ei tõuseks puumadu
Täna jälle on siin banaaniohtlik
Täna jälle me lehti ei lõika
Täna jälle me korjame banaani
Täna jälle mul matseeta on käes
Täna jälle Ian käib ringi
Täna jälle Cavendish
Taas kui Rosy naerab siis kaagid
Ära lähevad päev koidab uus
Lähen minagi tühjad on topid
Läbi sudu banaanimaik suus.

Uudistest: ei tasu matseetaga "õhukitarri" mängida kui klappidest tuleb Queen - Bohemian Rhapsody, võib kergelt kõige pikema näpu katki lõigata, ei olnud valus. Brisbane ja Cold Coast vaevlevad uputuste meelevallas, 48h jooksul sadas maha rohkem kui aastane norm, inimesi evakueeritakse. Meid üleujutused ei mõjuta, oleme kõrgel. Rohkem uudiseid ei ole. Saatke e-maili ja värki, võin vastata.

BBQ - It Has To Be MEDIUM!

2009-05-18T02:31:00.000-07:00

Ehk, et siis... pühapäeval tuli idee, et teeb õhtul grilli rahvaga. Idee tuli saksavenelastelt, et võiks mingi kahe-kolme ajal minna siia lähedale mägedesse ühe oja juurde: Davies Creek kohal nimeks. Meiejuurest 14 km sõitu, 5km sellest mööda kruusateed, polnud hullu. Esimese parkimisplatsi juures on WC'd, telgi- ja grilliplatsid ning mägedest allavoolav oja, mis on kivi sisse omale sängi uuristanud, päris mõnus vaatepilt. Edasi 2km oli Davies Creek Falls, ehk siis joad, neid me ei viitsinud vaatama minna.

Seltskond oli kirev: 2 vene-saksa tüüpi, kaks iraani-saksa tüüpi, sakslane ja kolm eestlast. Kui uurisime, et kuskohas vene tüübid elasid enne saksa kolimist, siis saime teada, et esimesed 6 aastat elasid venemaal, täpsemalt Kazakhstanis ja kui liit kokku kukkus, oli nende vanematel võimalik asuda Saksamaale, kuna juured olid vist sealt. Seega, nüüd me teame, miks neile Borati naljad peale lähevad.

Toitusime lihast, frankfurteritest ja kanast ning fooliumi sisse panime kartuleid. Grill oli seal juba olemas, pidime vaid veidi puid korjama ja tule alla tegema, suhteliselt primitiivne ehitis, selles mõttes, et austraallastel on BBQ, mitte grillimine ja BBQ käib ikka kuuma plaadi peal, mitte tule kohal (linnades on tasuta elektrilised BBQ värgendised... Perthis oli parkides ja Cairnsis nägime mereääres paari, vajutad nuppu ja läheb soojaks ning kogu rasv voolab keskele auku, juures on ka istekohad ja veevõtu koht), seega kasutasime aluseks fooliumi - endal lihtsam. Esimene liha läks suht ruttu peale ning ei möödunud vist viite minutitki kui juba anti proovida ja küsiti, et kas meile meeldib ka, kui asi on "medium", ehk keskelt kergelt roosa. Me ei olnud vastu ja see liha oli tõesti väga hea, kahetsesime veidi, et enne sai Red Roosteris einestamas käidud. Ütleme nii, et frankfurterid, kana ja kartul, mis valmisid peale liha, ei vaja mingit kirjeldamist.

Õnneks läheb vara pimedaks ja kaua jaurata ei viitsinudki kuna täna oli ju varakult vaja tööl olla. Järgmine reede teeme "Russian night" nimelise ürituse...ei tea mis sellest välja tuleb.

Tänasest: hommikul Adam (meie aasialasest supervisor), Stefan (sakslane), Juri ja Igor(venesakslased, saksavenelased...kazakhstanlased) lõikasid juurevõsasid ja mina Arnega diiseldasime nende järgi, väga hea rahulik töö kuna nad ei lõiganud üldse kiirelt. Smoko ajal läksime "Statoili" (kohalik BP jaam kus saab kohvi ja toitu kaasa võtta) ja võtsime kohvi ning lihapirukad, elamiskohast võtsime pleierid ja kõrvaklapid, et hea rahulik diiseldada ülejäänud päeva ja siis tagasi jõudes tuli Peter (natuke kõvem supervisor, aga nõrgem kui Will) ja ütles, et me läheks teise farmi appi Mr. Lee'le (aasia tüüp, kutsume Master Lee'ks) kuna tal on 3 uut töölist kes kunagi pole banaane korjanud ja nad on enne pausi teinud vaid 2 kärutäit. Läksime sinna ja nägime totaalset katastroofi, maharaiutud puud jäeti kus juhtus (need tuleb ridade keskele vedada jne) ja mingi niisama laisklemine toimus. Võtsime siis lõikumise enda peale, Lee ja Jeremy(50 aastane muhe tüüp, pidevalt võtab LSD'd) lõikasid ka ning kolm tüüpi siis hakkasid meie lõigatud kobaraid tassima, vahepeal muidugi jooksis neil kogu teema kokku kuna nad liikusid traktori ja lõikajate vahel suht kaootiliselt ning nii mõnelgi korral tuli ise kobar õlale võtta ja teise käega vars läbi raiuda (vars on siis 5-10 cm diameetriga tugevast kiust) ning traktorile tassida. Krt, ma ei tea, sakslased on ühed maailma aeglasemad loomad. Venemaal sündinud (Kazakhstanis) tüübid on normaalse kiirusega, Stefan muidugi ei hiilga ka eriti tööhooga. Aga no need 3 uut olid nagu sakslased kuubis. Pidevalt tuli neid enda juurde kutsuda kuna nad lihtsalt arvasid, et kui nad seisavad traktori kõrval, siis ongi töö tehtud. Aga meist oli suur kasu kuna enne lõunat korjasime 5 kärutäit, ehk üle 2x rohkem kui nad varem. Absoluutne rekord on meil 10 kärutäit enne lõunat... tavaliselt kuskil 8-9 päevas. Õhtul olukord rahunes ja andsin oma kirve habemega tüübile ning istusin rahulikult traktoris ja kruiisisin tassijate tempos. No niipalju siis rahulikult pleieri kuulamisest ja kohvitassiga diiseldamisest.

Nüüd lähen võtan riided kuivatist välja ja siis magama kah. Nautisin eile öösel oma toas soojapuhuri võlusid... nädal aega oli see Arne käes ja nüüd minu toas, erinevus on vaid selles, et nüüd on reaalselt ka öösiti külmem kui oli varem enne oli 18, nüüd 17... no worries.

Siin haiseb midagi diislikütuse järgi...

2009-05-16T00:40:00.000-07:00

Traktorist Ian, minu punase püssi seljas, esiplaanil on suur ämblik

Minu punane püss

Täna (laupäev) oli täispikk tööpäev, tegime istanduses hooldust. Hommikul küsiti, et kes on varem diiseldamist teinud ja minul ning Arnel olid kohe käpad püsti ning seda me omas tempos päev otsa tegimegi. Teised kõik raiusid juurevõsasid (suckers) maha ning neid me siis diisliga mürgitasimegi. Seljapaagi täitmisel läheb tahes tahtmata veidi üle ääre ning selga võttes saan isegi sellega kokku. Diiseldamine muidu on selline puhas töö - õhtul ei ole vaja ennast nühkida banaanipuu mahlast puhtaks (kuivades muutub see pruuniks ja imbub naha külge).

Meil on nüüd nädal aega olnud ka kaks Vene poissi kes on kasvanud üles Saksamaal: Igor ja Juri - väga originaalsed vene nimed loomulikult. Igastahes läks mingi hetk meil omavahel Arnega venekeelseks dialoogiks ning siis nad tegid suured silmad ja küsisid, et kas me oskame vene keelt. Loomulikult rääkisime Krokodill Genast ja Nu Pogodi multikast ning muust... laused olid pooleldi vene keeles ja pooleldi inglise keelsed. Muidugi seletades neile, et elame "Estonias" ei öelnud neile mitte midagi. Pärast kolmas saksa kutt Stefan ütles neile, et tegelikult on see riik "Estland" siis teadsid nad küll, kellegi lähituttav olevat seal puhkamas lausa käinud.

Sel nädalal lahkusid Jim ja Marco - Belgium. Võtsid suuna lõuna poole, Sydneysse (austraalia eestlaste kõnepruugis "Sindi"). Kuna reedel ülemus pidi minema pakkijaid aitama, siis olime me Arnega korjamise eest vastutavad. Mina sain supervisori raadiosaatja, millega abi kutsuda kui keegi teisel näiteks pea maha lööb matseetega. Õnneks ei olnud vaja seda kasutada, kuulasin vaid teiste ülemuste juttu pealt. Lisaks tuleb meil nüüd traktoriga käia laadungit maha laadimas. See süsteem toimib nii, et traktori taga on treiler kus on peal raudtee ja kast, ehk top veeretatakse sinna peale. Shedi juures on 2 rida raudteerööpaid varjus, ühe peal on tühjad topid ja teise rea peale lükatakse täis topid, kahe rööparea vahel otsast liikuda sellise ristipidi relsside peal oleva käruga (trolley), tähtis on see, et traktoriga peab tagurdama põhimõtteliselt sentimeetri täpsusega sinna relsside otsa, et koormat peale ja maha laadida. Esimene tagurdamine tühja käruga tuli hästi välja, teine, täislastis tagurdamine oli kuidagi kööbakas ja kolmandal korral tuli jälle välja - harjutamise asi.

Nii, hüpe tänasesse. Diiseldasime veerand neljani, siis tuli ülemus ja ütles, et aitaksime teistel rivid ära lõpetada ja pool 4 läksime oma shedi, farmi manager (veidi kõvem ülemus kui lihtsalt supervisor, aga tegi täna koos meiega tööd samamoodi. Sõidab Mazda BT-50'ga. Sinu hetk, Ardo ;) ) ütles meile "Hey boys, there are some cold beers in the coldbox" Meil oli nagu WTF! hetk ja siis nägime, et külmakastis olid tõesti jää sees õllepurgid ja mõned karastusjoogid. Võtsime purgid ligi ja istusime kõik shedis, ATV'de ja traktorite peal ning ootasime, et kell 4 saaks (tunnipalk ikkagi). Väga meeldiv lüke tema poolt igastahes, sest tavaliselt, kui laupäeval on vaja tööd teha, siis teeme seda vaid meie ja veel paar inimest, täna olid aga peaaegu kõik kohal. Mr Lee tegi lausa pilti ja puha. Uurisin samal ajal eesmise laaduriga traktori kopa juhtkangi ja avastasin kui lihtne sellega opereerida on (4 suunaline joystik, iga suund teeb midagi: edasi-tagasi liigutab kogu kupatust üles-alla ja vasakule-paremale liigutab koppa. Iisi.)

Eurovisiooni lõppvõistlust otse siiski üle ei kanta, seda näidatakse meile homme õhtul pool 9, otseülekannet vast keegi ei vaataks kell 5 pühapäeva hommikul.

Saime lemmiklooma

2009-05-14T02:46:00.000-07:00

Ehk lugu sellest elukast, kes ei lasknud meil öö läbi magada, kolistas mööda katust mitu tundi, siis otsustas alla kukkuda ning lammutada vastu seina ning siis tegeleda prügikastiga...meil on nüüd oma wombat!

Eurovision Song Contest countdown

2009-05-13T00:34:00.000-07:00

Igastahes on Eurovision Song Contest nii kõva asi, et siin on mitu päeva juba reklaamid jooksnud televusserist ja hetkel käib erisaade sellest. Otseülekanne tuleb nii raadiost kui ka televiisorist. Nii, et ma ei jäägi sellest kõrvale mitte mingit moodi. Uskumatu.

Kirjutage, joonistage ja saatke helikassette!

2009-05-11T03:28:00.000-07:00

Meie hetkeaadress(kehtib vähemalt jälle kaks järgmist nädalat, ehk maksin täna üüri):
1/15 Kenneally road
Mareeba,
Queensland, 4880,
Australia

Helikassette sellepärast, et autostereo ei oma CD mängijat ju.

Igastahes täna ilmus paras ports uusi töötajaid ja meie ei olegi enam kõige uuemad. Kaks kanadakat, sakslane, kaks prantslast ja kaks venelast. Võimalik, et mõned veel. Esialgu ei oska öelda mis inimestega tegu, õppisid agaralt meie käest nippe täna, ühed pidid meile naabriteks kolima aga vist siiski ei kolinud, las telgivad edasi.

Ostsime poest soojapuhuri, 2KW ja maksis vaid 20 DOLLARIT (pole vist eriti nõutud kaup siin riigis). Igastahes ei tea kui palju siin jahedamaks läheb, enamasti hommikuti on umbes 18-20 kraadi ringis aga Arne koguaeg arvab, et on külm. Lambipirne peab ka ostma millalgi, täna oli minu kord maksta ja poes läks 108 dollarit sentidega...900 krooni siis ja selle eest sai siis:

2 pudelit limonaadi, 2.20
2 saia, 4.43
hamburgerisaiad 6pack, 1.50 (tädi käis enne mind riiulil ja pani peale 1.50 kleepekaid)
hot-dogi saiad 6pack, 2.98
maisihelbed, uncle toby's, 675gr, 4.49
soojapuhur, 20
heeringakonserv 3.40
sardiinikonserv, 0.65
juustunuga, 1.50
1KG jogurt, 4.99
kast fantat, 24 purki, 15.00
3 liitrit piima, 3.16
1KG juustu, 7.49
1KG külmutatud juurvilju, 1.59
1KG vorstirull, keeduvorst, 2.29
12 muna, 2.69
mingid magusad rullid, 6pack, 2.00
2L limonaad, 1.70
shokolaadivärk mis käib saia peale 2.99
heinz ketšup, 2.78
chillimaitseaine, 2.67
2 kotti kartuleid 11.76 (kilosed kotid, lahtine kartul maksis 0.95 kilo, krdi tüng raisk)
spagetikonservide 4pack, 3.70
682g tomateid, 2.58

Kokku: 108.54, ehk siis 955 krooni.

Üldiselt on siin päris mitu asja mida oleks võinud ostmata jätta ja arve oleks olnud tavapärane 70 aud, aga no, juhtub, saame paar päeva läbi jälle.

Nüüd viimased päevad on iga päev vähemalt 2-3 korda sadanud, 300 päikselist päeva on vist taaskord läbi saanud ja nüüd on käimas 65 vihmast päeva

Hahaa, vihm

2009-05-06T01:47:00.000-07:00

Ei, tegelikult polnud see üldse halb, esimene tõsisem vihmasadu siin kahe kuu jooksul. Tegime oma viimaseid kastitäisi ja siis kergelt tibutas kuni kell neli tuli enamvähem sellist vihma mis juba naha ja riided kergelt märjaks tegid...

Täna tuli meile ka uus tööline - Steve, pärit Victoriast ja päris farmeri välimusega esialgu. Tassis meil paar tundi kobaraid, Jim lasi tal isegi lõigata ning pärast smokot tegeles ta juurimisega ja siis lõunaks oli ta juba nii läbi, et lahkus töölt. Vot selline poiss siis.

Marcot ka täna ei olnud, veetis oma päeva kohtus. Jäi joobes sõitmisega vahele mõne aja eest. Eelnevalt oli 3x reegleid rikkunud ja juhtimisõiguse kaotanud... arvatavasti umbes 2000 dollarit trahvi saab. Ei saagi äkki pätakatest lahti, töötavad veel seal, et trahvi maksta.

Ega muud polegi öelda, nägime täna tänavaääres seismas ühte neliveolist (Euroopas peaks ta vist Opel Frontera olema, siin vist Holden Jackaroo või Rodeo) ja see oli 300 dollarit odavam kui see väike Patrol, 3200 dollarit... vaikselt peaks mõtlema maastikuautole, sest kui kuiv hooaeg saab läbi, siis ei lähe meie Magna üleujutatud maanteedest läbi, naljakas oli vaadata suurte maanteede ääres silte "FLOODWAY, Indicators show depth" ja seal oli mõõdupuu mis näitas mõnikord isegi kuni 2m üle teepinna, ja siis pärast Kristjan ütles, et kui kuiv hooaeg läbi, siis need indikaatorid näitavad päris hirmsaid numbreid, isegi suurtel maanteedel ja ei ole haruldane, et pead veevangis olema kuskil kõrgemal pinnal...

Kirjutan midagi

2009-05-05T01:13:00.000-07:00

Nõutakse koguaeg, aga kui midagi erakordset ei juhtu, siis pole nagu väga midagi kirja panna kahjuks.

Hetkel toimub tavaline rahulik töörütm, ärkame viie-poole kuue ajal, kohvid, võikud, müslid ja tööle. Õhtul tavaliselt neljast tagasi, mõnikord saame kuueni nokitseda ja siis kodus korralik pesu, väike eine, teleka vaatamine (Austraalias tuleb selline riälitiseep nagu "Kes tahab saada peakokaks"), Arne läpakaga mängime Worms World Party't kolmekesi (tavaliselt kolme võistkonnaga kolme võiduni mäng võtab 4.5h aega) ja siis magama hiljemalt kell 10.

Töödest oleme nüüd peaaegu kõike teinud mida banaanidega seal teha annab: korjanud kahte sorti, raiunud, tassinud, traktorijuhid olnud, noori taimi välja juurinud, juurikaid lõiganud, istutanud neid juurikaid, juurikatele mulda peale lükanud, veel traktori juhtimist, kastmisvoolikuid lõhkunud (kogemata muidugi)... samuti niisama passinud (ülemuse käsul, kuna temal on ka tunnitasu)

Vaba aega hetkel õnneks ei ole (nädalavahetustel + reedel on mõnikord lühem päev see-eest). Vahepeal näeme oma elukohas vombateid ja kängurusid. Öösiti kukuvad mingid viljad puu pealt otse katusele ja siis on kõva kolin ning kõik kolmekesi oleme jälle üleval.

Ahjaa, kuritegevusest... no siin vist ei eksisteeri. Meil farmides ei käi uksed lukku, traktoritel, kastikatel, atv'del ja muudel asjadel on 24/7võtmed ees - ole mees ja mine võta ning tarbi. Ja mitte midagi ei lähe kaduma...ning ei asu need üldse kuskil kaugel asustusest vaid 250 meetri kaugusel siinsest suurimast maanteest...'

Polegi rohkemat lisada, tegin vorsti-riisi-muna-juustu asjadega söögi ja kõik kiidavad, peaks ka minema maitsema. Telekast tuleb The Simpsons...

Seagripp...

2009-04-29T01:43:00.001-07:00

...uudistes praegu rääkis, et Cairnsis vist diagnoositi ühel väikesel poisil see uus ja populaarne haigus, täpsemalt ei oska kommenteerida. Cairns siis siit 64 kilomeetri kaugusel mööda Kennedy highwayd. Uudisnupp (minul ei avane millegipärast)

Muidu on kõik ok, täna töötasime metsiku aeglusega kuna paar tüüpi olid meil abis ja nemad ei ole ka rassijad, tegid ülemusega rahulikus tempos. Väga rahulikult seega. Jim (belgia) oli küll pühaviha vist täis kuna temale meeldib joostes kotte traktori juurde vedada ning ta ei saanud kellegi käest nii kiirelt kobaraid kätte nagu oleks tahtnud... olime mingis vanemas istanduse osas ka ja seal oli iga neljas kobar vaid kasutuskõlbulik...kokku vist tuli 6-7 kasti. Arne kaotas autovõtme ära ja pidime varuvõtme järgi tulema lõunal kuna toit oli ka autos - fail.

Koduteel tuli autoraadost meil "ÖÖ CHICAGOS" ja tegime selle loo sõnu käigupealt veidi ringi:

Jim oli meil - töömees Mareebas
aeg oli raske siis
banaanid, avokaadod, kriis

Oli töö nagu ikka siis
korjati banaane Austraaalias
kuid sel hetkel Mareeba sai
kurikuulsaks üle maa

Jim on nüüdsest boss
töötund väärt vaid mõni kross
ning on lauldud selle laul,
kes veel pause hoiab aus

Ja Marco nutma jäi
sel ööl kui ringi Jim meil farmis käis
Jim polnud tulnud koju töölt
oodata võis kõike sellelt öölt
veel ja veel

Ja Marco nutma jäi
sel ööl kui ringi Jim meil farmis käis
koti üle kobara laotas ta
puhkamisse usu kaotas ta
sellel ööl

Nurgalt ilmus üks tume traktor
Jim jälle raius vaid
teadku linn nüüd et Jim
pole mingi süütu kloun

Langes puid lausa reas
kõlas häälgi nende seas:
'Poisid, tope juba on
saanud pakitud sadakond!'

Ja Marco nutma jäi
sel ööl kui ringi Jim meil farmis käis
Jim polnud tulnud koju töölt
oodata võis kõike sellelt öölt
veel ja veel

Ja Marco nutma jäi
sel ööl kui ringi Jim meil farmis käis
koti üle kobara laotas ta
puhkamisse usu kaotas ta
sellel ööl

Ja siis äkki kõik vaikseks jäi
oli kuulda smoko veel käis
Marco seisis ukse peal
haaras Jimi sülle sealt
kuigi ise näost nii hall
oli õnne olnud tal

Käis ringi Jim sel ööl

Bananananananananaaaa

Käis ringi Jim sel ööl

Jim polnud tulnud koju töölt
oodata võis kõike sellelt öölt
veel ja veel

Käis ringi Jim sel ööl

Bananananananananaaaa

Käis ringi Jim sel ööl

Jim polnud tulnud koju töölt
oodata võis kõike sellelt öölt
veel ja veel

Käis ringi Jim sel ööl

Bananananananananaaaa

Käis ringi Jim sel ööl

koti üle kobara laotas ta
puhkamisse usu kaotas ta
sellel ööl

Cavendish sucks!

2009-04-28T02:43:00.000-07:00

...ehk siis need banaanid, mis on suured (loe: http://en.wikipedia.org/wiki/Cavendish_banana ) ja kobar kaalub nii 60-80 kilo (parimad kuni 105 kilo) ja neid me tassisime terve eilse päeva (õlad on kergelt valusad ja õhtul oli ikka väga kahtlane olek. Aga õnneks sai see sort tänase hommikuga läbi ning edasi tegime jälle "Ladyfinger" banaane mis on mingi 100 korda kergemad ja väiksemad. Kuna töötan koos supervisoriga, kes on hallipäine vanem mees, nii 45-55 aastane ja väga kiiresti tööd teha ei viitsi, pigem rahulikult oma tempos. Belgia tüüpidel on koguaeg tuli takus, neil oleks nagu võistlus. Õnneks jäi Marco nüüd haigeks ja Arne õpetas Jimile täna rahulikke töövõtteid... Täna alustasin ka oma traktorijuhikarjääri, sõitsime Jimiga kahe traktoriga ühest farmist teise, et seal hakata ladyfingereid korjama. Polnud väga pikk reis aga kuna olin tagumine, siis sain korralikult tolmuseks. Täna olime jälle lühikeste riietega ning pikalt tuli jalgu pesta dushi all olles. Nädalaga on kulunud terve dushigeel ära, pole tõesti ennast kunagi varem nii pikalt pesnud ja hõõrunud. Varsti peab riideid minema ostma (õnneks on need siin odavad igalpool), sest ma loll ei mõistnud kaasa pakkida tavalisi t-särke ja pükse, nüüd on "linnapüksid" muutunud puhtakspesematuks ja kaks lihtsat t-särki samamoodi. Jalatsid oleks võinud ka olla veidi kõrgemad ning ei oleks pidanud võtma vaid valgeid sokke kaasa (nendest on ka nüüd kaks paari muutunud oranziks-punaseks) :D

Saime täna teada, et Mareebasse tuli veel 6 eestlast, Aivar oli mõnega nendest suhelnud ja tuli välja, et samasugused lihtsadpoisid nagu Broome'is. Ehk siis "Valdise seiklused" stiilis inimesed. Kuna ühed neist elavad meiega samas karavanipargis ja meie kõrval, siis saime võimaluse kolida karavanipargi teise nurka, suurde elamisse. Et kui nemad seal mingi segaduse korraldavad, siis ei ole meie selles osalised. Nüüd on meil kõigil siin oma tuba + köök. Kahjuks ei tule veel kraanikausist vett, aga eks seegi laheneb ruttu. Pargi omanik andis meile ka teleka ja päris normaalne on juba elada.

Kurioosumitest ka: eile hommikul sai 4km Mareebast Athertoni poole jalgrattur autolt löögi ning suri. Autojuht põgenes. See juhtus umbes kella 6 ajal hommiku, sõitsime sealt 6:20 mööda ja helkurvestiga naine lihtsalt vedeles teepervel ning jalgratas oli korralikult sodiks. Siinkandis juba teine surmaga lõppenud õnnetus 9 kuu jooksul. Minuarvates on siin jalgrattaga sõitmine ikka kindel enesetapp, sest see maantee mis siin on, on veidi kitsam kui Tallinn-Narva maantee üks suund ja kui kaks autot sõidavad vastakuti, siis rohkem ruumi ei ole kuskil. Õnnetuspaigas oli veel lubatud 100km/h. Müstiline.

Ära näe tööd unes

2009-04-25T20:45:00.000-07:00

Ehk siis lugu sellest kuidas ma peksin kätt vastu seina läbi une. Olukord siis selline, et nägin unes, et raiun banaanikobarate varsi ning eks käsi käis siis samamoodi läbi une. Arne muidugi hommikul küsis, et miks ma ööläbi seina peksin, siis tuli meelde, et üks vahva unenägu oli olnud.

Täna lisandus meie kollektsiooni Logitechi 2.1 kõlarisüsteem ja juukseajamiseaparaat, kuna linnas (paras küla tegelikult) olid kõik juuksurid kinni ja tööpäevadel on nad ka kuni viieni vist avatud. Järgmise palga eest tiksub vast suurem LCD ekraan seina peale (odavamad algavad 400 dollarist), et filme nautida. Okei, seda viimast ei tule enne kui saame majja elama. Kuna Aivar on veel 9 päeva töötu, siis ta läheb ja kammib Mareeba rendikuulutusi ja nädala-kahe pärast saab maja rentida, tuleb kolme peale soodsam kui karavanipargis elamine ja kes teab, äkki lisandub veel mõni meiega üüri jagama.

Vahepeal toimunust

2009-04-25T00:13:00.000-07:00

Arne embas meile uksetaha ühe kobara.

Reedel oli lühike tööpäev, poole üheni. Siis ei korjanud vaid kangutasime nooremaid puid suuremate küljest ära juurikatega ning siis lõikasime juurikad ära ja viskasime sinnasammusesse naljakasse traktorikasti. Jube tüütu oli neid lõigata kuna koguaeg pidi vaatama, et kastmisvoolikuid läbi ei lõika (üks siiski läks pooleks ikkagi). Supervisor (see loom, kes meiega koos põllul käib ja samas omab väikest võimu, et meid suunata) ei viitsinud ka eriti tööd teha ja käskis meil aeglasemalt võtta, et kaheteistkümneks ühe reaga lõpule jõuda ja siis koju minna. Kõik läks kiirelt ja plaanipäraselt.

Täna (laupäev) läksime samuti poole seitsmeks kohale ning pidime hakkama neid juurikaid istutama teises farmis. Sellejaoks oli 5 inimest: traktorijuht, 2 istutajat ja 2 aukude kinniajajat. Oli veel kuues inimene, kes auke juurde tegi. Üldiselt läks selle tööga mingi tund aega ja siis selgus, et Charlie (mehaanik-elektrik-augumasinamees jne..) ei jõua piisavalt kiiresti Dingoga (väike bobcat moodi asi kus sai peal seista ja ees oli suur 18 tolline puur aukude tegemiseks) uusi auke teha (mis sest, et eile ütles ülemus meile, et kõik augud on juba olemas ja no worries) Ilmselgelt pidime hakkama ise ka auke kaevama. Kella kaheksa ajal tulid ka Belgia poisid kellel ei olnud üldse kerge hommik ning need paar auku mis nad kaevasid, olid ikka jubedad. Peale esimest pausi nad avaldasid soovi lahkuda. Edasine töö käis nii, et mina, Arne ja Charlie (masinaga) kaevasime ühe rea auke (mingi paarisajameetrine) ning siis oli juba kell saanud 12 ning tulime ka ära. Homme hommikul vist korjame täna allalõigatud kobaraid... eilse korjamise käigus jätsime ühe "shit" banaanikobara tükkideks lõikamata ridade vahele ja täna tõime selle endale koju ära. See on tegelikult täiesti lubatud tegevus kuid ülemused ütlesid, et lihtsam on poest osta kui oodata ennast halliks enne kui need ilusti kollaseks lähevad - elame-näeme.

Peale tööd sõitsime Cairnsi, et Aivarile järgi minna (otsustas siiakanti tulla, et siin elamine odavam ja saab 5. maist tööd) kuid ta telefon ei vastanud mitte kordagi, samamoodi oli tumm ka Kareli telefon... mõtlesime, et helistame siis kohapealt... Cairnsis olid kõik kaubanduskeskused millegipärast kinni (tavaliselt laupäeviti on nad ikka kuueni lahti olnud, imelik kiri oli ka uste peal - streik vms?) ja kui ühel hetkel ta oli jälle levi saanud, siis helistas ja ütles, et ta on juba ammu Mareebas ning Karel tõi ta ära - väga fain, sõitsime 120 km niisama ja kõige tipuks sain tagasiteel kiiruseületamise eest trahvi. Politsei mõõtis täpselt möödasõidurea lõpus masinate kiirust - meenutab veidi Eestit? Ja ma otsustasin ühest venivast Corollast samal ajal mööduda... 80kmh alas 106kmh = 333 AUD, politseid muidugi ei huvitanud kordagi kas autol dokumendid on või kelle nimel see on. Uuriti vaid kus elame ja kui kaua siin veel passime. Õnneks saab trahvi, mis ületab 150 dollarit, maksta osade kaupa (esimene makse peab olema vähemalt 60 dollarit). Suht tühine summa tegelikult, kahe päeva palk tänu headele pikkadele tööpäevadele. Hea on see, et vaba aega väga palju ei ole ja siis ei kulu üldse ka raha. Eestis lähen ka tulevikus maale elama, Raplasse näiteks.

Eile ostsime veel autosse külmakasti ning vaikselt piilume ühte Nissan Patroli mis siin müügis on 3500 dollari eest.

Ega muud ei olegi eriti rohkem hetkel kirjutada. Ahjaa, tööjuures lubati meil traktoriga sõita ja tehti väike õpetussõnadega loeng selle kohta (ehk siis selline, et on kaks käigukangi ning ühte neist ei ole vaja näppida)

OOTAME NÜÜD MILLAL BANAANID KOLLASEKS LÄHEVAD!

Loomade päev

2009-04-23T01:42:00.000-07:00

Esimese asjana püüdsid Jim ja Marco (from Belgium) kinni opossumi ja lasid banaaniridade vahele lahti, järgmiseks oli ühe nende banaanikoti sees must-kollane üllatus - madu. Kui pildid tehtud, tema pidime ära tapma kuna ülemus ei olnud kindel kas ta on mürgine või ei ning kellelegi ei meeldinud selline üllatus ringi roomamas meie jalgade vahel. Kolmandaks nägime lendavat rebast (flying fox) kes on nahkhiire laadne aga suurem elukas ning päeval on ta suht pime. Igastahes elamusi oli ja tööpäev oli ka kerge.

Minust sai austraallane!

2009-04-22T01:29:00.000-07:00

'
Personal jetpack.

...Et siis, käisime söömas Red Roosteris ja võtsime mingid asjad (ei olnud ju varem käinud. Tellisime ära ja vaatasime menüüd Arnega ning ta ütles, et "Big Deal" on vist päris hea eine, et palju asju saab... mina muidugi ei leidnud kuskilt "Big Deal" nimelist asja ja uurisin ja uurisin...siis nägin, et on "The Big Deal" ja küsisin, et kas "The Big Deal"? Sellepeale tekkis väikeses saalis suur naerupahvakas omavahel ning tõdesime, et minust on saanud kohalik:D

Tööl korjasime täna vist kokku 2,5 kärutäit ja peale esimest pausi saime Arnega uue töö - diiseldamine. Seisnes see selles, et saime selga kütusemahutid ning käes oli pikk ja otsast terav nõelalaadne pihusti millega pidi mahalõigatud puu (lõigati neid sellepärast, et liiga palju puid koos kasvamas ei ole hea) keskkohta uuristada auk ja siis pritsida (pritsis see asi umbes 4cm kauguselt tipust nelja suunda diislikütust. Põhimõtteliselt tehti seda selleks, et need mahalõigatud kännud edasi ei hakkaks kasvama (kasvavad nad metsiku kiirusega kusjuures - enne lõunapausi olid teised tüübid vajalikud read ära hõrendanud ning kui me uuesti diiseldama läksime, siis olid keskkohad juba 1-2 cm kõrgemaks kasvanud ülejäänust!

Tahes-tahtmata lekkis tankimisel veidi kütust paagi välisseintele ning pluus oli seljapealt sellega ka koos. Üldiselt oli see diiseldamine väga igav tegevus - tänu sellele sai telefonist kuulatud oma 30 lugu vähemalt 5 korda läbi... ja need ei olnud mingid moodsad lood, vaid "Hunt Kriimsilma laul" "Kana suvi", lisaks veel South Parki jõululood ning mõned Rock-Hoteli ja muud sellised lood... Kui Rosy (alguses arvasime, et ta on mees, kuna tal on lõuahabe) meile järgi tuli ning kuulis "Kana Suvi" lugu, hakkas ta naerma liiga hästi... Homme õnneks vist korjame jälle, vähemalt läheb aeg kiiremini. Paul (supervisor) ütles, et homme lähme üldse teise farmi kuna siin on kõik tehtud hetkel ja seal on abikäsi vaja.

Käisime just poes saia ja piima ostmas (Arne "laenas" hommikul kogemata naaberkoreakate saia kaasa...see tuli muidugi meie lõunapausi ajal välja kui ma küsisin, et kuskohast sa saia said, meil sai ju eile otsa) ning nägime riiulis võileivagrilli, mis maksis vaid 11 dollarit, ilmselgelt ostsime selle ära ja pakkisime oma kööki lahti. Riided panime ka pessu ning nüüd haisevad ka sokid ja aluspüksid diisli järgi + pesumasin pidi ka veidi lõhnama. Sellel nägin juba Coles'i marketis lahendust - Pre Wash Stain Remover nimeline aerosool - maksab ta 1.88 dollarit ja ma arvan, et see KINDLASTI aitab :D

Õlut me ka enam ei osta kuna Aivarit ei ole ning Arne sai aru, et selle alla läks ikka mega raha kui üle päeva kastitäis õlut osta. 30x385ml kast purgiõlut maksab umbes 40 dollarit, pudel või purk üksi ostes maksab 4-7 dollarit. Kange alkohol on väga kallis kuna riigis oli probleeme alaealiste purjutamisega ning väänatu 40-50 protsenti hindadele juurde, kuna see abi ei toonud ning alaealised joovad edasi, siis eemaldatakse see hinnalisa esimesest juulist, vist. Kange alkoholi täpset hinda ei oska öelda kuna pole juhtunud vaatama, aga 6-pack rummi ja koola kokteiliga jooki (Bundaberg Rum&Cola) maksis 25 dollarit.

Pidurite saaga läbi

2009-04-21T01:32:00.000-07:00

Käisime peale tööd Repcos ja ostsime jälle uued klotsid, seekord küsiti kas V6 mudel ja kas on ABS või ei. Asjalikum müüja tundus olevat ka - mees ikkagi. Seekord läksid klotsid 44.99 asemel maksma 75 dollarit ning olid õiged. Vahetamine läks kiirelt kuna kõik vajalikud instrumendid olid juba varutud ja uneski nähtud kuidas see kõik käib: rool välja keerata, 5 rattamutrit lahti, auto tungrauaga üles, ratas alt ära, kaks pidurisupporti polti lahti, support koos kolvi ja kahe klotsiga ära kiskuda, kolb vana klotsi ja pitskruviga sisse suruda ja uued klotsid asetada pidurisadulale ning kolb koos supportiga sinna peale surada ning poldid kinni keerata - lihtne. Aga ühe poldi keerasin ikka puruks. See võti mille me laenasime oli lihtsalt liiga pika sabaga ja jõudu oli ülearu, õnneks polt murdus nii, et ta ikka jäid kandma ning midagi väga hullu ei saaks juhtuda, kui lähebki metsikuks pidurdamiseks, siis liigub support lihtsalt vastu velge. Igaksjuhuks keerasin sinna veel traati peale. Arne vaatas pealt ja õppis meistrimehelt, minult... järgmine nädal õpetan talle kollektoripoltide pingutamist, et auto ei teeks õmblusmasina häält.

Igastahes, kell on 18:45 ja vaikselt hakkab uni peale tulema.

Päev banaanidega

2009-04-20T02:30:00.000-07:00

Alustasime pool 6 äratusega ja Arne va seganeloom ronis kohe välja ja jättis ukse lahti - hommikud on siin teadagi - külmad ju. Leidsime esimese korraga õigesse kohta ja teised töötajad ka vaikselt kogunesid - nimesid ei mäleta: Adam, Jim, David, Peter... rohkem ei mäleta. Igastahes läks asi lahti nii, et sõidsime kellegi Land Cruiseriga suure ringiga sama shedi taha kus me enne istusime (jalgsi oleks olnud meil 15m teekond olnud ikkagi). Hüppasime traktorikasti, mis oli kergelt imelik (kunagi vb viitsin teha pilti sellest) ja sõitsime istandusse, banaanipuude vahele. Päev põhimõtteliselt koosneski meil kobarate traktorikasti tassimisest. Meiega koos olid kaks Belgia poissi ja üks sakslane, kes teravate matšeetedega (matšeeta?) tõrjusid kobarate ümbert lehti ja lõpuks lõid ka kobaravarre pooleks. Põhimõtteliselt korjatakse neid kobaraid, mis on piisavalt raskeks muutunud ja banaanipuu pooleks murdnud ning maapinna lähedale vajunud juba - seega järjest kõike tühjaks ei korja, vaid need mis on alla tulnud. Protseduur nägi välja umbes selline: noamees läks ees ja leidis allalangenud oksa, puhastas selle muust jamast, et ma saaksin banaanikoti (kobaral on suur kartulikoti suurune kilekott ümber - ma veel ei tea miks, ja see on naeltega puu küljes kinni) naelad välja võtta ning vaadata, kas see kobar kõlbab korjamiseks (erinevad muljumisjäljed ja lõhn on siis, kui ei ole hea kobar, olen juba spets) kui kõlbab, siis jääb kott peale ning vars lüüakse selle terariistaga läbi, kui on halb kott, siis võtan koti ära ning külamees raiub selle kobara katki, et see kiiremini kõduneks vist. Ja viimaseks mõlemal juhul raiutakse läbi banaanipuu tüvi umbes 170cm kõrguselt ning jäetakse kahe rea vahele mädanema. Enamasti läheb tapariist esimese löögiga läbi kogu tüve (tüvi on tegelikult seest suht tühi ja nagu oleks joogikõrsi täis). Peale seda tuleb see kobar sinna imelikku traktorikasti tassida ning järgmise järgi minna. Kasti mahub umbes ma ei teagi...70-80 kobarat kokku ja see võtab aega umbes 45-60 minutit. Õnneks peale seda kui traktor ära läks ja tühja käruga tagasi tuli, läks 10-15 minutit ning siis sai rahulikult istuda. No ega muul ajal ka eriti rabelemist ei olnud, rahulikult omas tempos. Hea on ka see, et siin on pausid tööaja sisse arvestatud (va. lõuna, 45 minutit). Seega tegimegi poole seitsmest üheksani 3 kasti, poole kümnest poole üheni 3 kasti ja peale lõunat veel 3 kasti ning oligi päev õhtus. Aga see ei olnud veel kõik. Peale tööd oli tükk tegemist, et ennast puhtaks saada. Kuna banaanipuid pritsitakse diislikütusega, siis on kõik mida me näpime, diisliga koos. Õhtuks kattis käsi ühtlane must kiht ja jalad olid samamoodi selle jamaga kõik koos. Dushi all läks oma 45 minutit, et kõik lahti leotada ja mitu korda üle loputada. Homseks andsid naabertoa koreakad meile kindad... peaks vist midagi pikkade käistega ja pikkade säärtega riietust kandma hakkama.

Käisime IGA Supermarketis ja ostsime igasugust toidukraami ja tegime homseks hommikuseks pausiks kerged eined valmis, et ei peaks niisama seal passima kui teised söövad...100 dollarit läks ära ja vaatab millal järgmine kord peab jälle minema. Õnneks on pood 2 km kaugusel ja kõik on nüüd käe-jala juures ning on olemas ka telefonilevi, tänu sellele ka internet hetkel.

Arne ja naabrimees läksid jälle selle tüübi juurde kelle Magnalt me piduriklotsid ja -kettad saame. Õige tegu oleks kohe magama minna.

Cairnsi autoosade müüjad vs. Mareeba karavanipargi kohalik onkel 0:1

2009-04-19T01:54:00.000-07:00

Igastahes olin Magnal ratta ja pidurisadula maha kiskunud ning käed olid täiega õlised, surusin ostetud pitskruviga pidurikolbi tagasi kui Arne ütles, et need klotsid on üldse teistsugused. Olid hoopis suuremad ja mingite kahtlaste klambritega, seega ei jäänud muud üle kui kurvastada :D Aga ei, kohe tuli naaberkaravani mees ligi (see, kelle käest nr 15 võtme saime) ja ütles, et seal ühe karavani taga on üks täpselt samasugune kokkujooksnud mootoriga Magna ja me võime sealt juppe võtta, ta homme omanikuga räägib ja siis saame endale hädaabi klotsid sealt masinalt ja äkki isegi väljalaskekollektori poldi mis meil puudu on. Tüüp muidugi põdes, et täna on juba pime ja teeme seda homme kuna tema arvates on mingeid spets riistu vaja piduriketta mahavõtmiseks, aga see tuleb ilusti ära kui pidurisadul on lahti keeratud, ma ei hakanud tema uskumisi ümber pöörama ja läksin käsi nühkima. Nagu Aussis kombeks, on ka siin, Inglismaa eeskujul kraanikaussidel kaks kraani - Hot & Cold. Ja imekombel tuli HOT kraanist tulikuuma vett... Nüüd tuleb kellelegi need suuremad klotsid maha müüa ja rõõmsalt edasi elada. Minupoolt negatiivne Cairnsi Auto ONE poeketile!

Mareebas tagasi

2009-04-18T23:29:00.000-07:00

Leidsime Arnega suhteliselt odava caravan park'i, milles ööbimine läheb meile maksma vaid 80 dollarit nädalas + samapalju läks veel tagatiseks, ehk bondiks ning siiamaani ei kurda (pole nii hubane koht nagu oli Cairnsi hostel, aga töötavale inimesele polegi muud vaja kui pesta-süüa-magada.

Tahaks täna normaalselt vara magama minna kuna viimased päevad on Cairnsis igasuguse reziimi sassi ajanud. (eile passisime Kristjaniga Esplanade'i Lagooni ääres laua taga ja lahkasime maailma probleeme ning siis tulid meie juurde kaks tüdrukut, kes üks oli osalenud kakluses ning laenasime talle telefoni, et politseisse helistada, paari minuti pärast saabusid meie juurde ka mingisugused turvamehe moodi turvamehed kes lubasid nad ära saata ja tegid meile märkuse, et iga lahtioleva joogi eest võivad nad meile politsei kutsuda ja 200 dollarit trahvi teha, aga nii ikka ei olnud. Karel, Kätlin, Arne ja Aivar läksid Woolshedi (kohalik "Nimeta Baar" minu meelest) ja siis lõpuks liitusid nad meiega laguuni ääres(selline suur bassein Cairnsis mereääres) Magama saime jälle vist kahe ja kolme vahel ning jälle pidi enne kümmet üles ärkama, et check-out teha. Kui olime toast välja kolinud (Aivar võttis veel nädalaks toa) siis hakkasid uued reisijad sinna tuppa sisse checkima ja üks neist oli norrakas, kes on ka päris mitu kuud juba olnud Austraalias.)

Tööohutuse teema

2009-04-16T23:24:00.001-07:00

Hommikul käisime Gruntis ja kirjutasime alla kolmele dokumendile mis sisaldasid üldiseid ohutusalaseid õpetussõnu, tõstukijuhi kohustusi ja ohtusid kirjeldavale aktile ja ATV-juhi instruktsioonidele. Igastahes igal hommikul peab kontrollima kas kõikides rehvides ikka on sama rõhk ja ega mõni tross ega voolik pole viga saanud (igasugune analüüs võtab tööle asumisel ilmselgelt tund aega, et ikka oleks ohutus tagatud!) Kui tulevane töö seisnebki ATV ja traktor-tõstuki opereerimises, siis oleme Arnega õnnega kokku saanud. Grunti andmetel maksab see firma veel lisaboonuseid kui kindel päevanorm saab ületatud ning nädalavahetuse eest on võimalik vist 1.5x palk saada seekord. Ilmselgelt tahavad nad meid veel koolitada mingis suunas kuna me väga ei usu, et neil on meile 3 kuud lihtsalt mingit korjamistööd anda, sest see farm ei tundu õhust üldse NII suur nagu nad väidavad (http://maps.google.com/maps?f=q&source=s_q&hl=en&geocode=&q=vicary+road,+mareeba,+qld&ie=UTF8&ll=-17.065421,145.423944&spn=0.011385,0.019312&t=h&z=16)

Igastahes ostsin täna autole ära piduriklotsid kuna esimene vasak pidur nühib juba vaikselt metalliga vastu metalli ja oleks viimane aeg seda vahetada. Üritame kuskilt leida veel 12mm mutrivõtme (poes maksavad üksikud võtmed 35 dollarit ja võtmekomplektide hinnad algavad 150 dollari kandist), et see protseduur läbi viia. Hea on see, et dollarikurss on tõusnud 7.99 pealt 8.5 EEK peale.

Aivar tegi täna sularaha saatmise läbi Western Unioni ja 400 dollari saatmine Eestisse läks maksma 43 dollarit.

Mareeba banaanikuningad

2009-04-16T04:24:00.001-07:00

Täna hommikul tabas meid hea uudis: homme ei ole meid kalavabrikus vaja! Tänane hommik oli muidugi lõhna poolest kergem kuna esimene treening algas autos kuhu Aivari ja Arne tööriided olid eilesest jäänud (konkreetselt rõve oli see autosõit). Minu riided olid muidugi ilusti kilekotis olnud ööläbi ja seepärast ka kergelt leiged ning tunda oli, et nad elasid veidi oma elu. Töö poolest oli täna lihtne kuna tegime vaid White Teafish, Surf Redfish ja Blackfish nimeliste merikurkidega samu protseduure mis eile (lugemine, pesemine, kaalumine, aurutamine, pesemine, kuivatamine) kuid neid ei olnud vaja põhjalikult puhastada vaid lihtsalt vee sees soolast puhtaks loputada. Enamus ajast mina ja Arne kaalusime ning ladusime neid riiulitele, et aurutuppa vedada - seega ei pidanud eriti enam käsi määrima, sellegipoolest oli peale tööd kinnast käest võttes vaatepilt päris muhe - nagu oleks kaks päeva vannis olnud. Peale lõunat saime Aivariga hoopis mugavamat tööd teha - kalakastide komplekteerimine - võtsime virnast paki pappkaste, voltisime kokku, kinnitasime klapid klambripüstoliga, panime sisse kilekoti ning asetasime alusele üksteise peale - tegime seda täpselt niikaua kuni Andrew (meie tänane supervisor, unustaja tüüp) meile ütles, et ta tahaks koju minna ja me peaks ka lõpetama.

Peale tööd läksime Grunti ja andsime teada, et oleme jälle saadaval ning klaarisime kohapeal ka ühe saamatajäänud tasu teema ära (Judy oli unustanud meie tunnid edastada ja tänu sellele saime vähem raha seekord, juhtum lahendatud ning kõik ok)

5 minuti pärast helistati mulle Gruntist tagasi ja öeldi, et "you and Arne, can you come to the office for a sec?" (Aivari nime nad lihtsalt ei oska siin keegi hääldada veel). Läksimegi ja tuli välja, et saime Mareeba suurimasse banaaniistadusesse töö vähemalt 2-3 kuuks. Lõpuks ometi saab korralikult ühe koha peal olla ja peale seda on vist maatöödega ühelpool kah. Ehk lühidalt: 3 kuud tööd, ostame korraliku 4x4 masina ja avastame veidi õiget Austraaliat ning jätkame mõnel vähemtasuvamal "linnatööl". Arne juba uurib Mareeba kinnisvaraturgu, et korter üürida kuna hostelites elamine läheb kokkuvõttes tunduvalt kallimaks.

Google Latitude

2009-04-15T01:45:00.001-07:00

Avastasin, et mu telefon uuendab iga natukese aja tagant oma asukohta ja kuvab selle Google Latitude nimelises programmis ja kõik kes minu hetkeasukohta läbi selle teenuse tahavad näha, siis tuleks see endale installida kas telefoni või iGoogle lehele ning lisada mind sõbraks. http://www.google.com/latitude/intro.html (Add Latitude to iGoogle »... NB!, iGoogle peab teil selle Gadgeti jaoks olema inglisekeelseks seadistatud, link: http://www.google.com/ig?hl=en kuna eestikeelne variant ei toeta Latitude'i.) Sõpru saab lisada oma Google(gmail) kontaktide hulgast või manuaalselt e-mail sisestada. Üsna lihtne ja lõbus teenus, kes veel ei tea.

Kalavabrikus

2009-04-15T00:00:00.000-07:00

Istusime eile Kristjani-Kareli-Kätlini kodus ja rääkisime elust-olust ja meie uuest tööst. Õnneks töötab nüüd Karel meiega koos ja moodustasime kahesed eestlaste tiimid Karl-Karel ja Aivar-Arne.

Kuna kõik Cairnsi hostelid on suht täis ja ära broneeritud, siis saime toa alles tänasest, eilse öö veetsime autos poole kohaga magades ja ärkvel olles - polnud küll mugav aga hoidsime raha kokku ning ajas asja ära. Hommikul 6.40 olime SeaFresh Australia tehase ukse taga ja meie supervisor, Ratchel, saabus ning näitas ette kuskohast saame kummikud ja kuidas käib muusika. Tööaja arvestus käib tööaja kaartidega ning kaval masin trükib kellaajad peale kui pausi teed või kui lahkud jne... Tööaeg on suht enda teha - pause kinni ei maksta, seega täna oli ainuke paus vaid lõunapaus kell 11:20-12:00.

Tööst: toimetasime selliste koledate elukatega nagu merikurk (sea cucumber) suht lödid ja lodevad olevused olid 20-30 liitristes kinnistes tünnides soola sees ning nad tuli üle lugeda, vanni loopida ning soolast ja muust pasast puhtaks rookida (ilmselgelt oli mul pool päeva tunne, et oksendaks ise sinna vanni, korduvalt) Koos soolaga kiskusime seest ära soolikaid ja muud jura mida need elukad merepõhjas endasse imevad, peale esimeset tünnitäit muutus vesi minu ja Kareli vannis mustjas-punakaks ning põhja hakkas moodustuma soolakiht - aga oh ei, me ei vahetanud vett, tegime kuni lõunani ja veel peale lõunapausigi natukene sama veega - lõpuks oli vesi must ja rõve ja vastik ja põhi oli soolikaid ja värke täis. Muidugi kui oli teha veel üks tünnitäis, siis tuli Rachel ja õpetas meid, et vaja on vaid sool maha pesta, muu sisikond las jäägu alles - NAGU, TÄNAN!

Kui kurgid olid pestud, ladusime nad kasti ja jäid ootama kaalumist (tahvlile tuli varam veel kirjutada mitu kala on kastis ja pärast kui kaaluti, siis sinna taha ka kaal)

Pestud-kaalutud merikurgid laoti suurtele ratastega restidele mis lükati aurutamisruumi 90 kraadi juurde küpsema. Peale küpsemist 2h kõrgel temperatuuril võeti nad sealt välja ja loobiti uuesti vanni vette jahtuma ja laoti sealt järgmiste restide peale mis lükati kuivatusruumi. Vahepeal olid kurgid võtnud juba päriskurgi kuju (varem olid sellised lodevad ja laialivalgunud) ning kannatas juba käega katsuda. Karel lasi muidugi hommikust alates ilma kinnastega, me nõudsime endale kummikindaid, et töödelda neid rõvedusi aga ega nendest mingit kasu ei olnud kuna mõned augud olid nagunii kinnastes sees ja vannipõhjast kurki koukides läks käsi kogu selle musta lögase veega kokku.

Töö sai peale kahte läbi ja siis sai mõnusalt kaua dushi all lebotatud, et kõik kohad sellest haisust lahti saaks, nüüd peaks vist veel hosteli basseinist ka läbi hüppama.

Hostel on meil suht hea - bassein, internet, tasuta õhtusöök ja see kõik 20 dollari eest. Konditsioneeri leiutame ka tööle ja siis on väga bueno.

Asume Draper streetil, (Kristjan ja Karel, teieni on 700meetrit) ja siin on vist veel üks eestlane - Marit (otsisin bluetooth seadmeid ja leidsin Marit-PC, arvatavasti eestlane)

Lubatud video

2009-04-14T02:14:00.000-07:00

Äikesetormist: http://www.youtube.com/watch?v=Ce3aUv23cDs

Kalameesteks

2009-04-13T19:20:00.000-07:00

Homsest alustame Cairnsis(u 70km Mareebast) kalatehases pakkimisega. Töö pidi olema raske ja aroomirikas. Õnneks on seda vaid nädalaks ja saame pesitseda jälle ookeani ääres. Arvatavasti teeme vabal hetkel ära ka ATV matka mägedesse ja vihmametsa (paaritunniste matkade hinnad algavad 125 dolkarist)

Easter hakkab läbi saama

2009-04-12T23:58:00.000-07:00

Vahepeal midagi huvitavat ei juhtunudki. Sõime jälle pannkooki (see hakkab vaikselt nädalavahetuse traditsiooniks saama), Aivar sai kiiruseületamise eest trahvi (11kmh üle ja 133 dollarit, see on see, kui minnakse üksi varahommikul poodi, normaalsed inimesed magasid alles). Enamuse ajast logelesime jahedas toas ja vaatasime tobedaid saateid mis telekast tulid hommikupoole. Homme saame jälle teada mida edasi hakkame tegema või kui siin piirkonnas midagi pakkuda pole, siis vist sõidame veidi ringi jälle. Elamine on odav - teised on maksnud 65 dollarit nädala eest ja omanik on minult unustanud raha küsida - igaksjuhuks hoian summat taskus ja naeratan talle kui tuleb raha küsima, aga ta vist on selle juba jälle ära unustanud (paberitöö tehti ka alles siis kui olime 5 ööd siin maganud. Soojaga oleme juba nii ära harjunud, et kui panime konditsioneeri 26 kraadi peale (normaalne Eesti suvetemperatuur), siis hakkas meil igastahes kõigil külm.

Meil elavad siin kassid

2009-04-10T04:24:00.000-07:00

ja ussid. Tüübid leidsid täna püütoni ja toppisid seda kõigile voodisse kes magasid veel :D

Üleüldse hakkas suur reede meie jaoks kell pool 7 kui kuskil eemal pandi muusika mängima ja rahvas hakkas jaurama õues - täiesti lollakad, ei oska magada vabadel päevadel. Suutsime Arnega ikka vastu pidada ja mingi kell 11 alles voodist välja ronida. Aivar oli köögis tõrjunud mitu püütonimeeste rünnakut meie uksele (ühele tüübile isegi pandi see madu voodisse ja äratati üles :D ) Väike vihje: tegelikult oli see surnud madu. Aga kui hästi otsida, siis me leiaks ka elus püütoni kuna meie majutuse kõrval on avokaadoistandus (:sic:) ja seal puude otsas neile meeldib ronida.

Eile lõuna ajal andis ülemus meile 2 liitrit rummi, ei tea kas see on ise aetud või ei aga väga hea tundub ja kergelt kookose lõhnaga. Kõrvalrõdul on neil seda veel 10 liitrit ja tüübid on päev otsa seda lahendanud ja siis võidu maganud laua taga ja meid pidutsema kutsunud nendega. Kõrvaltoa mammi küsis meilt, et kas me kanepit ka suitsetame. Aivar ütles kohkunult ei ja küsis, et kas mammi äkki ise suitsetab. Vastuseks tuli "No, i only sell it". Nüüd siis teame miks mingid noored nolgid tema ukse taga käisid eile ja meilt küsisid, et kas mammi on kodus.

Hetkel leiutasin endale üle bluetoothi mobiilse interneti ja üritan veidi surfata. (polnudki mingeid draivereid vaja, vaid üks service oli kinni ja väike linnuke tuli teha seadetes)

Ahjaa, leviga on siin maal müstilised teemad. Eelmises farmis oli meil umbes 25x25 cm suurused laigud kus oli levi nii kolm-viis pulka ja kui sellest laigust väljusid, siis levi ei olnud. Siin majutuskohas on samamoodi, mu telefon on teleka kõrval ja seal on teleka lähedal 4-5 pulka levi ja 2-3 cm eemal on vaid 2 pulka. Eestis oleme ikka harjunud, et 99% ajast on levi maksimum ja aku peab mitu päeva.

Kui keegi mulle kingitust tahab teha, siis võiks see olla telefon mis on võimeline modemina käituma üle bluetoothi ja mille AKU KESTAKS KAUEM KUI 1.5 PÄEVA! Õnneks on meil laadijad olemas aga väga ebameeldiv on üle päeva laadida kui telefoniga veidi netis surfamas käia.

Mina saan homme kaua magada aga Arne ja Aivar lubasid naabertoa Lõuna-Korea tüdrukud Mareebasse bussi peale viia kell 6:00, head jobud ikka, nad osteti paari filmi ja natukese toidu eest ära :D

Happy Easter!

2009-04-09T02:45:00.000-07:00

Igastahes selliste sõnadega tervitas meid täna hosteli "caretaker" ehk siis see tädi, kes viib inimesi linna shoppama ja ajab paberimajandust. Ahjaa, tal oli Johnnie Walker juba lahti korgitud. Tundub, et siinmaal on see püha väga au sees kuna kõik poed ja telereklaamid on temaatikaga ülekallatud. Tänu sellele on meil nüüd ka 4 vaba päeva ja edasi vaatab mis teeme.

Istutasime see nädal 500 avokaado taime (rohkem ei olnud võimalik farmeril kuskilt osta, põllumaad oleks jagunud küll), siis sidusime neid kaigaste külge kinni, panime "hay biscuit'e" neile ümber (sellised põhust lehekesed, et niiskust vist hoida), väetasime (väetise kohta öeldakse "shit") ja sõitsime niisama istanduses ringi. Viimaseks pandi meid varem istutatud puude ümbrust rohima aga see meile väga ei meeldinud ja tegime seda kokku vist vaid paar tundi - väga nüri töö, enamus ajast kõndisime mööda ridu ja otsisime kus keegi on valesti teinud.

Rohimise ajal tundsin järsku jubedat valu käes, kinda all ja käsivarrel. Ei mäletagi enam, kas mul oli kinda peal mingi putukas või mitte kuna ei saanud üldse aru misasi võis niimodi hammustada. Igastahes minutiga oli paistetus üleval ja käsi veidi tuim, jalutasin auto juurde ja valasin veidi vett peale ning vaatasin niisama kahte 15cm kaugusel asuvat punni. Õnneks valu kadus ja midagi hullu ei juhtunud, aga ikkagi tahaks teada, et mis kuradi elukas sai läbi kinda ja peaaegu samaaegselt 15cm eemal käsivarrele sellise sutsaka anda. (Ahjaa, päeval põhku laotades avastasin käe pealt ronimast hiigelsuure ämbliku - elamusi jagus).

Täna millegi pärast ununes kaelale päikesekreem (üleeile ei viitsinud ma seda tagajalgadele panna ja nüüd olen ohtralt aftersuni kasutanud. Õnneks on nahk alles ja punetus taandub)

Ei tea mis ette võtame nende vabade päevadega - tahaks lihtsalt magada mingi aja ja uurida järgmise töö kohta. Loodetavasti Shelly (farmi omanik) ei arva, et me peaksime tema farmitööliste tööd ise tegema ja teisipäeval rohima minema. Manager lubas meile helistada tunni jooksul kui peame tulema ja seda ta pole tulnud, seega lähme Gruntist uut tööd küsima vist. Tegelikult nende lühiajaliste töödega on veidi kopp ees - tahaks kuu või kaks ühes kohas olla ja mingi normaalse elamise rentida, et oleks koht kus asju hoida ning ei peaks pesumasinaid ja muid teemasid teistega jagama koguaeg (Aivar oli eile poole kaheteistkümneni üleval tänu sellele, et pesukuivatil oli järjekord.)

Ahjaa, ärge tulge Queenslandi, siin on külm (nagu päriselt, hellitasime ennast ikka WA's ja Broome'is täiega ära 40 kraadise palavusega ööpäev läbi) ja vahest sajab vihma. Ja kui ei saja vihma, siis paneb mõni tark manager kastmissüsteemi tööle kui eestlased põhku laotavad.

Mis teha kui poole päeva pealt hakkab vihma sadama?

2009-04-08T00:25:00.000-07:00

Edasi töötada!

Avokaadode istutamine 2

2009-04-07T02:31:00.000-07:00

Igastahes jõudsime hommikul vara oma uude farmi ja sealne sulane ütles meile, et poisid, võtke see kastikas ja sõitke minu järel. Nii ma siis vurasingi Toyota Hiluxiga tal järgi mingisugusele heinamaale ja seal me hakkasimegi taimi istutama. Mingi arv auke oli valmis ja me pidime õhtuks 8 rida auke valmis saama (üks rida oli ca 250m pikk ja augud iga 3-4m tagant. Seega hakkasime kihutades auke kaevama ning esimeseks pausiks (kell 10, pool tundi) oli kohaliku nägu naerul, et keegi ei ole kunagi siin nii kiiresti kaevanud. Igastahes kõne oli juba tehtud farmeri poolt Grunti, et jube kiired töölised on sattunud - meie olime ka rahul. Lõunaks oli põhimõtteliselt vajalik arv ridu kaevatud ning abistasime taimede istutamisega teisi. Istik auku, mullakeha maapinnaga tasa ja kile ümbert võtta ning auk mulda täis lükata - igastahes nõmedam tegevus kui aukude kaevamine. Siis kui kõik taimed said kella kolmeks istutatud leiti, et me võiks veel kaks tundi kaevata - et homme oleks vähem kaevata. Need kaks tundi olid küll maailma pikimad. Tööpäev kestis kella seitsmest viieni ja õhtul saime farmeri enda majutuskülla elama (kahene tuba - Aivar magab põrandal :D ) ja seal läheb meile nädal maksma kuskil 80 kohalikku dollarit. Vähemalt saab pesta ennast ja pesu, teha süüa ja värke, vaadata telekat ja magada normaalselt. Enamus klientuurist seal muidugi on aasialased. Nüüd tulime Athertoni, et midagi süüa ja veidi netis kolada. Üks meeleolupilt ka tänasest.

Planting avocados

2009-04-07T00:15:00.000-07:00

Is fu*king awesome!

Vastus avokaadokilo kohta

2009-04-06T13:33:00.000-07:00

Kuna mobiiliga on võimatu kommentaari lisada, siis postitan oma nägemuse. Farmer saab avokaado eest 40 senti kuni 1 dollar, olenevalt vilja seisukorrast ja klassist. Poes (Coles) müüakse avokaadosid 1.65 aud/tk. Üks vili kaalub 200-300 gr vist

Ei korja enam

2009-04-06T02:47:00.000-07:00

Täna oli John heas tujus kuna Judy oli tööl ning eile sai ta Mareeba esireketiks. Kuna ta varem ütles meile, et töö saab otsa, siis täna pidi ta meid lõplikult ära laskma, sest Gruntil oli meile uus töö pakkuda - avokaadode istutamine. Tänase öö veedame veel oma shedis ja hommikul sõidame 40 km lõuna poole uude kohta. Täna sai ka Aivar Grunti palgale ja nüüd nädalakese istutame puid. Korjamisest oli veidi kopp ees nagunii ning 3 vaba päeva tegid oma osa.

Meie asukoht satelliidilt

2009-04-04T20:34:00.000-07:00

Hetkeasukoht: GOOGLE MAPS LINK Meie farm on see keskmine seal pildil. Hooned mis jäävad teest allapoole on farmeri enda elamise kuut ja suur shed on meie köök-garaaz-toidutuba ja telekatuba ning magamistoad. Teisel pool teed olev hoone on farmi algse omaniku, itaallase, Victori elumaja mida ta hakkab nüüd järgmisena maha müüma.

Lake Tinaroo

2009-04-03T20:54:00.000-07:00

Tegime ringi ümber kohaliku suurjärve. Alustasime hiiglasliku tammi juurest ja jõudsime ringiga Athertoni tagasi. Enamasti kruusatee aga me ei muretse kuna meil töötab nüüd konditsioneer. Vb millalgi lisan pilte ka.

Remondipäev

2009-04-02T21:01:00.001-07:00

Leiutasime täna Aivariga ja nüüd töötab meie autol konditsioneer ja klaasipesur. Klaasipesuri mootor tahtis puhastamist ja torud olid umbes. Johni kompressor ajas asja ära. Siis ma avastasin konditsioneeri pumba küljest katkise massijuhtme mille kokkuühendamisel hakkas tuppa külm õhk voolama. Kollektori tihend on järgmine suurem töö

Kolm vaba päeva

2009-04-02T03:13:00.000-07:00

Kuna John on kõva Austraalia seeniortennisemängija, siis läks ta kuskile mängima ja jättis farmi meie hoolde. Tegi meile täna veel tund aega lühema tööpäeva ning jõi 2 meie õlut ära (nii kui Judy hoovi keeras, siis viskas pudelid meie toolide alla loomulikult). Igastahes on vaja käia Mareebas ja uurida Gruntist järgmist tööd + hankida telefoni teel enda TFN numbrid, et me ei peaks 46% tasust maksudeks maksma. Ahjaa, täna oli esimene palgapäev. Palka makstakse siin riigis iga nädal ja meie palgapäev on neljapäeviti. Laupäeva ja pühapäeva eest tiksus 193 dollarit, ehk siis 1598 EEK, pole paha, 2 päeva eest. Järgmine palk juba järgmisel neljapäeval. Keep em' coming :D

Vabade päevade jooksul peaks ka vaatama palju maksab väljalaskekollektori tihend ja kuidas seda vahetada. John lubas meil kasutada tema tööriistu ja köök-garaazi. Täna ütlesime talle, et väga ebaviisakas on traktoriga meie kööki siseneda. Ta sai naljast aru. Austraalia tüübid lähevad kuskile põhja poole campima ja krokodillide juurde kala püüdma.

Tulen 2 nädala pärast Eestisse.

2009-03-31T23:19:00.001-07:00

Ilmselgelt on täna esimene aprill! Õnnesoovid Meelisele. Statistikat: iga korjaja korjab päevas 1.5-1.8 tonni avokaadosid. Homme veel ja siis 3 vaba päeva - ametiühingu värk.

Mis vahepeal on toimunud? Ehk siis väga pikk sissekanne!

2009-03-30T04:40:00.000-07:00

Kõik algas sellest, et Kristjan saatis kolmapäeva õhtul umbes viie ajal sõnumi, et Mareeba Grunt helistas talle ja pakkus kaheks nädalaks avokaadodega tööd. Ise ta farmi fänn enam ei ole ja seega oli nõus meid soovitama selle töö jaoks (kõik siin riigis käib soovituste ja tutvuste kaudu. Igasugune äge CV unusta ära kui sul ei ole soovitajaid) Ning kuna Kristjan ja Karel on idaranniku farmerite seas legendaarsed, siis nende sõna maksab. Igastahes läks mööda 3h ja otsustasime Broome’ist lahkuda ning Cairnsi sõita, et Gruntis (Austraalia tööbüroo pmst) väike koolitus saada, ankeedid täita jne. Annikal oli tol päeval vedanud – päeval sai prooviajaga töö kohalikku poodi ning õhtul rannast tulles oli saanud veel ühe housekeeping töö. Seega oli kindel, et tema ei liigu ja jääb meist hostelisse maha. Ülehelikiirusel said asjad pakitud ja hüvasti jäetud ning poisid asusidki teele (Garmin näitas teekonnaks 3520 kilomeetrit) Peatusime veel kohalikus Shelli jaamas, tankisime paagi täis, sest öösel ju jaamad kinni ja 40h pärast peame juba kohal olema, seega ei saanud endale lubada ühtegi tundi passimist kuskil bensuka juures ootamist. Ostsin autosse veel 20L lisakanistri kütusega ja sõit võis alata. Esimesena keeras rooli Arne ja suht kohe alguses nägime välgusähvatusi – väga võimas troopiline äikesetorm ja mõne aja pärast kui ma tagaistmel ärkasin, siis oli õues konstantselt välgulöökidest valge ja siis hakkas paduvihm. Paduvihm mis oli kõige tugevam mida ma oma elus näinud olen olnud. Vihmapiisad põrkasid asfaldilt tagasi ja tänu sellele jõudis aknale topeltkogus vihma. Sõitsime 50km/h, panime peale ohutuled ning kõigele lisaks oli tagant tulemas ROAD TRAIN. Äikesetorm kestis 5-6h, vihma oli tunniks. Arne sõitis ühe paagitäiega pea 700 kilomeetrit (senine ökorekord) ning olime jõudnud Halls Creek nimelisse linna mida meil soovitati vältida aga me seda ei vältinud ja tegime peatuse ning võtsime kütust (imeläbi oli seal 24h bensukas) tanklas uurisid aborigeenid meilt, et kust tuleme ja kuidas on võimalik sellise autoga 700km läbida ilma tankimata. Teine aborigeen oli veidi nahaalsem ja soovis 2 dollarit pärast kui me olime tankinud, et ta saaks kooki osta. Kuna mul sularaha kaasas ei olnud, siis jäi ta sellest ilma. Üldiselt on kõik aborigeenid kes on linnadesse sattunud, kerjused. Nad elavad lihtsalt kuskil tänaval või pargis puu all ja ei lase ennast millestki kõigutada. On ka muidugi korralikke, aga enamus siiski on kerjused. Valget kerjust me näinud ei ole siin kuskil.

Edasi läks sõit veidi metsa kuna GPS soovitas meil paremale keerata ja seal hakkas mingi aja pärast liiva-kruusa-mudatee mida mööda me sõitsime 13km ja siis otsustasime tagasi pöörata kaarti vaadates, sest edasi läks kogu see tee kruusateena läbi Northern Territory. Halls Creekist läksime uuesti läbi ja sõitsime nüüd Kununurra kaudu (ring ülevalt poolt) Kogu põhjaosa Lääne-Austraaliast on tuntud kui „Crocodile country“ (vähemalt siltide järgi) ja ühte suurt me ka tee ääres nägime lisaks suurtele sisalikkudele. Ahjaa, see esimene ümbersõit põhja poolt lisas meie teekonnale kuskil 500 kilomeetrit. Seega nüüdseks tuli läbida 3900 kilomeetrit. Vabandused nende ees, kes ei viitsi Google Mapsi uurida ja vaadata täpseid kohanimesid, sest need mul ei ole enam meeles. Põhimõtteliselt sõitsime koguaeg edasi ja peatusime vaid tankimiseks. Läbi Northern Territory tegime jubesuuri siksakke kuna vahepeal oli jälle mõni tee suletud ja nägime ka paari metsapõlengut (vb sellepärast olidki teed suletud). Minul õnnestus tappa või siis uimastada oma sõidu ajal suur kotkas (lendas kõmaki vastu esiklaasi ja peeglist jälgides nägime kuidas suure kaarega kukkus keset teed) hiljem õhtul sõitsin jälle linnuparve sisse ning suled jättis aknale mingi väiksem, halli värvi tihasemoodi lind. Lisaks on meil auto alla jäänud nii mõnigi rott, põldhiir, konn ja väike sisalik. Aivar vist riivas veel ühte lindu stangega.

Kui olime juba Queenslandis, siis hakkas auto kahtlast häält tegema. Mt Isa linnas tankides ja mootori hääli kuulates tuli üks taksojuht juurde ja ütles, et meil mootor on läbi põlenud ja kolb käib vastu klappe. Me ütlesime jah, et nii on ja me sõidame nüüd edasi. Siis ta vabandas ja ütles, et tegelt ei ole ta mehaanik (siin ei tasu tegelikult kedagi pimesi usaldada, inimesed tulevad lihtsalt sinuga suhtlemiseks rääkima, isegi kui nad on lauslollid, sellepärast oligi alguses väga imelik olla kui Broome tänaval mereäärde jalutades tulid üksikud inimesed vastu ja teretasid kõik ning ütlesid midagi ilma kohta või muud sarnast. Meil muidugi oli suur hämming alguses – nüüd oleme viisakamad ja naeratame ning ütleme midagi vastu)

Igastahes sõitsime veel väga pikalt kuni jõudsime jälle mingi kohani kust tuli ära keerata (kujutate te ette, et navigatsiooniseade ütleb teile, et sõitke 600km otse ja siis keerake paremale? Siin riigis on see võimalik ja läbi proovitud!) Muidugi muutus see tee järsku vaid autolaiuseks ning otsustasime uuesti veidi ringi sõita. Tagasi sõites nägime veel infotahvlit mis väitis, et see tee on 32 km pärast suletud kuna tulvavesi on selle ära uhtunud.

Kätte oli jõudnud reede varahommik ning GPS näitas, et 750km on veel Cairnsini ja meil oli vaja kohal olla vähemalt poole neljaks. 7h ja 750 km. Suund oli nüüd itta või veidi isegi lõunasse ning tee oli enamvähem korralik ja sai kihutatud päris korralikult. Kohalikud sõidavad siin enamasti kiirusepiirangute järgi, seega muutusid nad vahepeal päris tüütuks. Kui oli sõita veel 400 kilomeetrit ja aega oli jäänud 3h, sattusin levisse ja saatsin Kristjanile sõnumile, et „No worries, me tuleme :D“ muidugi oli ka tema pea mängus kuna ta ju oli lubanud Grunti tädidele, et 2 töölist on tulemas 4000 km kauguselt ning nad kindlasti jõuavad kohale – sealt kontorist öeldi meie kohta muidugi kõike muud kui õigeagset kohalejõudmist. Niisiis, peale viimast ümbersõitu oli teekond veninud 4150 kilomeetri pikkuseks ning viimased 100 kilomeetrit olid kõige piinarikkamad kuna enam ei olnud 130 km/h vaid 100 ja isegi vähem ning tekkinud oli reedene liiklus. Kui kell oli 3 ja sõita oli 88 kilomeetrit, otsustasin igaks juhuks helistada Grunti ja öelda, et me ikkagi jääme pool tundi hiljaks kuna liiklus hoiab meid tagasi – tädi läks telefoni otsas kohe imestusest vist väga teist värvi kuna ta ei uskunud senimaani, et me jõuame – lahkelt ütles „no worries“ ja lubas ära oodata niikaua kuni vaja.

Cairnsis läksime kolmekesi Grunti (mina ja Arne olime siis need, kes said liikmeteks ja Aivar senimaani veel „vabakutseline“) täitsime ankeete enda kohta ja vaatasime kahte ohutustehnika alast filmi kus rääkis kuidas tuleb kasti tõsta ja millal kaitsevarustust kanda ning lahendasime kaks testi nende kohta, et saada sertifitseerituteks. Siis andis sealne töötaja meile kaardi ning soovis edu meie esimesel tööl.

Sõitsime siis pea 4200 km ja see võttis 40h ja 9 minutit. Poole nelja asemel jõudsime kohale veerand viis. POLE JU PAHA! Arvestasime ju alguses 3500 kilomeetriga.

Õhtul sain Kristjaniga kokku, ta tegi mingit juhuotsa Hiltonis ning sain temalt korterivõtmed, et me saaks ennast pesta ja riideid vahetada jne. Peale puhastumist tuli muidugi meelde, et enamus meist pole 2 päeva söönud (jõime enamasti vett mis sai kaasa võetud ja mis oli autos soojaks läinud) ja läksime kohe samas asuvasse Mäkki sööma. Hiljem tulid Kristjan ja Karel ka töölt ning sai veidi juttu räägitud kõigest sellest mis tundus tol hetkel tähtis. Saime neilt veel farmi koordinaadid (kuna nad siin olid varem tööl olnud paar nädalat tagasi) ja siis otsustasime Mareebasse kohale sõita ning loodetavasti veidi magada.

Farmi lähistele jõudsime umbes kell 2 öösel ja siis otsustasime autos magada nii kuidas saame, äratus oli pool 6 ja 6:15 sõitsime juba õuele. (Gruntis tehti väike viga muidugi, me oleks pidanud 7:15 pidanud siin olema) John tuli unise peaga ukse peale ning ütles, et need ei saa küll midagi muud olla kui eestlased – alati liiga vara igalpool kohal.
Vahetasime riided ja kadusimegi juba istandusse tööle.

Tegu siis avokaadofarmiga. Avokaadod kasvavad puu otsas ning neid korjame selliste kaika otsas olevate tangidega kuna viljad asuvad kõrgel. Puu otsast võetud viljad tuleb panna kõhu peal asuvasse kotti ja kui kott täis, siis kallatakse viljad väiksesse kasti kus siis järgmine tööline need võtab ja varred poole sentimeetri pikkuseks lõikab (ärge küsige miks, ma pole veel seda plakatit läbi uurinud mis seina peal on, tegu siis erinevate klassidega jne)

Töö algab 7:30, esimene paus on 9:30, lõuna on 13 ajal ning päev saab läbi kell 16. Füüsiliselt polegi raske töö aga kael ja õlad jäävad kangeks kui on vaja kõrgelt korjata.

Meiega on siin lisaks 3 austraalia kutti kellest 1 on kohalik peaaegu ning 2 on rändurid kes alustasid Sydneyst ja on olnud teel 7 kuud ning kavatsevad kogu Austraalia läbi reisida ja töötada 5-10 aasta jooksul.

Farm ise ei ole midagi sellist mida te ette kujutate kuskilt filmist vms. Farmeriteks on abielupaar, kes on põllumajandusega tegelenud alles 6 kuud. John ja Judy (perekonnanime peast ei tea hetkel) Varem elasid nad NSW’s ja mehel oli oma värvitöödega tegelemise firma. Pealegi on ta üks parimaid tennisiste Austraalias (seenioride arvestuses) ning varsti tuleb ta Euroopasse turniiridele mängima.

Farmist siis: mees ja naine elavad umbes sellises hoones nagu veoauto käru (mõõtmetelt ja kujult) õue peal on ka siis meie elamine, ehk „shed“ meil on avatud planeeringuga köök-garaaz ja siis on suurem saal ning 3 tuba millest ühes on telekas diivanid ja austraalia tüüpide telgid, teine on pigem esik ning kolmandas on voodi. Mina ja Arne magame suuremas saalis, telgis. Telgis magatakse siin putukate pärast kuna need ei laseks vist öösel väga magada. Köök-garaazis on meil banaanipuult võetud suur kobar banaane mida võib süüa niipalju kui isu on, suur grillahi-gaasipliit, külmkapp, veekeetja, traktor, murutraktor, teine traktor, Nissan Navara Pick-Up (selliste autode kohta öeldakse siin „ute“ (:juut:) ja veel mingit träni.

Ahjaa, see imelik hääl mida auto teeb on sellest, et väljalaskekollektori tihend muutis oma kuju ning nüüd sealt vahelt immitseb õhk välja. Ei midagi hullu. Täna uurisime igaks juhuks kas õli on veel, aga ei olnud. Ostsime suure kanistritäie õli ning lisasime mootorisse. (castroli 4 liitrine kanister mineraalõli maksis 30 dollarit ~240 krooni) Veel oleks vaja autosse lõhnakuuske kuna 40h palavuses tekitas mõned lõhnad sinna juurde.

Kohalikust kliimast: idarannikul on hetkel nagu Eestis on suvel: päevad mõõdukalt soojad, enam ei ole tapvat 40 kraadist palavust koguaeg, ööd jahedad ning loodus lopsakas ja roheline (tegelikult on siin rohkem vihmametsade kant).

Tööst veel: siin ei ole nii, et farmer kamandab ning meie peame tegema. Farmer koos naisega rügab samamoodi tööd teha nagu meie ning lisaks veab ta vahepeal traktoriga vilju varju ning tegeleb kõigega. Naine peamiselt nokitseb varsi lõigata. Õhtul peale tööd tuleb alati veoauto viljadele järgi ning siis istume siin varjus ning chillime kambaga (lisaks meile kolmele ja kolmele austraalia tüübile käib siin tööl veel üks abielupaar) seega istume kõik kambas, viskame nalju, farmer teeb õlut välja jne. Siin lihtsalt elatakse, ei ole mingit muret, et on võlad kaelas või farm on kaotanud pool oma väärtusest jne... kõigil on „No worries“ ja me keegi ei tunne muret millegi pärast – elamine on tasuta, ise peame muretsema vaid toidukraami pärast aga seda ei kulu ka siin palju.

Ahjaa, palgateema. Grunt maksab meile 17 dollarit tunnis, sellele lisab riik 9% pensionimakset fondi (superannuation) ning tulumaksu röövitakse 29%. Aga positiivne on see, et mõlemad maksud saame me riigist lahkudes/deklaratsiooni esitades tagasi. Seega tagasitulles on mõnus boonus pangakontole ilmumas.

Aitab küll, kell on saanud 9 ja on aeg minna magama, et hommikul pool 7 jälle ärgata.

Mareebas

2009-03-27T23:20:00.000-07:00

Korjasime päev otsa avokaadosid ja elame kolme teise Austraalia kutiga farmi kuuris oma toas. Tüübid on Sydneyst ja 7kuud reisinud ja plaanivad 5-10aastat nii reisida ja töötada. Cheers!

4100km hiljem

2009-03-27T03:20:00.000-07:00

3500km asemel läks 4100km ja oleme Cairnsis nagu lubatud. Homme hommikul lähen Arnega farmi tööle Mareebasse. Seal levi ei ole ja vist saame seal elada kohapeal. Eks selgub. 6:15 peab kohal olema.

Kolmekesi itta

2009-03-25T04:58:00.000-07:00

Klassivend Kristjan vahendas meile töö paariks nädalaks. Jätsime annika Broome'i ja s6idame Cairnsi 3500km. No worries!

Mis kukkus puu otsast ja kes elab rannas?

2009-03-23T05:42:00.000-07:00

Aivar kookosega

Täna hommikul oli üllatus ukse taga. Palmi otsast kukkus kookospähkel maha ning hakkasin seda kohe demineerima. Sellel on kõigepealt paks ja pehme kaitsekoor ning sees siis tugev pähklikoor ning seal sees kookospähkel ja kookospiim. Lahustasime selle koore ära ja sõime värsket kookospähklit - oli täitsa poemaitsega... kõhu võttis ka kiirelt lahti korraks. Muidu ok. Teine üllatus oli Annika öösel rannas tehtud pilt tiigerpüütonist, või tiger snake nagu nad siin ütlevad

Pildimaterjali

2009-03-23T05:33:00.000-07:00

Eilsest loojangust käis Annika veidi pilte tegemas: LINK

Austraalia on f*ckin' väike!

2009-03-22T20:23:00.000-07:00

Istume mäkis netis ja järsku ütleb keegi meile tere. Tegu oli Ave ja Siimuga, kes koos meiega Perthi lendasid. Nad lendasid Perthist siia ja peatuvad samas hostelis kus teised eestlased (meie elame õnneks sellest pesast 5km kaugusel). Meie hostelisse lisandusid venelased kes imestavad, et kõik eestlased ei räägigi vene keelt.

Pildimaterjal

2009-03-21T03:14:00.000-07:00

Olen olnud kitsi piltidega, kuna mul fotokat veel ei ole, siis kannatust.

Inimesed

2009-03-21T02:29:00.000-07:00

Väikesed katked:

Perthis oli meie hostelis Sveitslane, kes töötas aasta aega IT alal ning nüüd kavatseb reisida aasta aega ümber Austraalia.

Carnarvonis oli üks austraallane, Perthi kandist sinna töötama reisinud, kes polnud kunagi WA'st väljas käinudki ja tema silmad läksid suureks kui me kirjeldasime talle lund, ta kindlasti lubas üks kord elus lume ära näha. Samas hostelis oli ka üks prantslane kelle vanemad olid Itaaliast pärit ja üks itallane kelle vanemad olid Prantsusmaalt pärit, üks neist reisis niisama, teine ootas Saksa tüdrukuid kes ta pidid peale korjama ning siis sõidavad nad ka siia Broome'i. Aga millal need sakslased talle järgi jõuavad, seda ta ei osanud öelda (Maybe tomorrow, maybe next week...).

Nüüd Broome'is rääkisime hostelis ühe tüübiga kes on olnud Riias ning teadis rääkida, et Eesti on kõige ilusam riik maailmas siiamaani kus ta sõbrad käinud on. Muidugi teadis ta ka Soomet, nagu kõik, kellega oleme kohtunud.

Meie hostelis on ka üks Hollandlane, kes on Bioloog ning töötab rahvuspargis ning ta soovitas meil kaevuriteks hakata - nagu see oleks siin lihtne.

Igastahes kõik inimesed kes siin sarnaselt ringi liiguvad, on kõik samasugused kuid kõigil on erinev taust.

Ja eestlased... no eestlasi õnneks meil siin hostelis ei ole, aga Perthis sattusime lihtsalt nendega kokku tänaval sarnast keelt rääkides ning Broome'is on Backpackers Last Resort ja seal on neid kokku 9 ja lähipäevadel on veel lisa oodata, kuna hooaeg hakkab.

Pikad teed

2009-03-20T08:18:00.001-07:00

Vahepeal on pikk paus olnud kuna lõppes ära tasuta internet ning selle eest tuleb maapiirkondades keskmiselt pea 50 krooni tunnis tasuda – seda aga me teha ei viitsi.

Veetsime 2 päeva Carnarvonis ja ööbisime siiamaani jubedaimas hostelis mille juhataja oli paras psaiko. Igastahes sõitsime sealsed farmid ja istandused läbi ning jätsime oma numbrid farmeritele kes lubasid helistama hakata kui season saabub.

Kuna piirkonnas oli paar kuud või nädalat tagasi korralik ujutus, siis igasuguste viljade valmimine on lükkunud kuu võrra edasi. Seega „National Harvest Trail“ millele kõik backpackerid toetuvad on meid alt vedanud ning umbes kuu aega tuleb veel hakkama saada, siis on hooaeg käes. Viisime CV’d tööagentuuri Grunt, mis tegeleb enamasti backpackerite ja hooajatöödega, siin linnas aga enamasti kõigega. Kristjan, kes on idakaldal olnud juba mitu kuud on läbi selle kõik oma tööd saanud. Seega loodame parimat nendeks paariks järgnevaks nädalaks, et hooaja saabudes Carnarvoni tagasi minna kus on kümned istandused kuhu oma andmed said jäetud.

Otsustasime sellest väikesest linnast veidi veel põhja poole sõita, et äkki on rohkem lootust. Võtsime suuna Broome linnale, see asub umbes 1300 kilomeetrit põhja pool ning sõitsimegi kohale. Austraalia teed on ikka karmid. Mitukümmend kilomeetrit sirget, siis väike kurv ja jälle läheb sirge tee nii kaugele kui silm seletab. Teeääred on loomulikult tumepunase liivaga kaetud ning üldse kogu pinnas on punane.

Pord Headlandis(poole tee peal asuv tööstuslinn) kasutasime kohaliku motelli dushi ja sealne personal ütles, et me ikka ei sõidaks sealt edasi vaid jääksime 60 kilomeetri pärast tasuta puhkekohale seisma ning sõidaks hommikul edasi kuna öösel on loomad (kängurud, kitsed, lehmad) tee peal ning bensiinijaamad on suletud ning kõik nad ütlesid, et me ei sõida seda 580 kilomeetrit ära ühe paagiga. HAHAHAHAAAA, WE ARE NOT CRAZY, WE ARE ESTONIANS! Seega, seal linnas sai paak täis võetud ning rooli läks ÖKOsõidu spetsialist, ehk mina isiklikult. Sõitsime 60 km ära ja läksime vaatasime selle peatuskoha üle. Enamasti on need 24h stopping facilityd korraliku WC ja lõkkekohtade ning laudadega. Selles oli vaid kiri, et kõik need asjad on siit eemaldatud vandalismi eest. Vahtisime siis veidi aega tähti (te ei usu kui palju neid siin näha oli, 60 km raadiuses ei olnud ühtegi valgusallikat, mis taevast oleks seganud), kogu Linnutee heledam võlv oli näha ja väljas valitses vaikus, mida vahete-vahel segasid mingid kraaksatused ja ritsikate häälitsemine – OUTBACK!

Sõitsime jälle edasi ja mõtlesime, et tuleb veel peatuskohti, aga nendesse ma ei viitsinudki sisse keerata. Hoidsin kütust kokku ja enamasti jäi kiirus 86-98 km/h vahele ning ülla-ülla, esimese neljandikuga paagist sai üle 250 kilomeetri sõidetud, pool paaki ca 400 km jne... vahepeal kui kõik magasid, nägin ma ühte väikest känguru hüppamas tee ääres, kitse keset teed, suurt känguru laisklemas tee ääres ja siis lehmakarja. Kellelegi otsa ei sõitnud. Vahepeal kasutasin taktikat, et sõitsin Road Train (need suured veoautod millel on neli-viis järelhaagist) tuules ning kui olekski juhtunud mõned loomad teele hüppama, siis see suur masin oleks löögi endale võtnud, peale paarikümmet kilomeetrit aga see juht ikkagi arvas, et ma väga tahan temast mööduda ning võttis tee äärde ning lasi kiiruse ka 60 peale – mis seal siis ikka, ühkes üksinduses edasi. Ahjaa, isegi päeval sõites mööda „Great Northern Highway“ nimelist teed mis on pmst ainuke suurem tee läänerannikul lõunast põhja, ei ole mingit tihedat liiklust, võimalik oli ka sõita sada kilomeetrit ilma, et keegi mööda sõidaks või vastu tuleks – täielik tiheasustus. Samamoodi võis sõita terve paagitäie maha ilma, et oleks olnud bensiinijaama. Korra juhtuski see, et hakkasime vaatama, et võiks bensiinijaama minna, aga seda ei tulnud 263 kilomeetri jooksul ja kui tuli, siis müüdi seal kütust pea 2x kallimalt kui see oli Perthis. Perthis siis veidi üle 8 krooni liiter, seal üle 14. Kütusega on vist veel selline diil, et nädala lõpus on ta odavam kui nädala alguses.

Igastahes kui mul oli 500 km sõidetud ja kõik magasid, siis oli aeg vahetada juhti kuna mul tekkisid silme ette mingid pildid ning mingi hetk kui pilt eest kadus, siis olin jälle maanteel sõitmas. Broome’i oli jäänud 103 kilomeetrit ja bensiinijaamani 77 ning üle 500 oli sõidetud. (päeval sai paagitäiega vaid 500km sõita kuna kõigil oli kuskile kiire). Igastahes jäin kohe magama kõrvalistmel ning Aivar keeras rooli. Mingi hetk olime bensiinijaamas mis ei olnud veel avatud ja asus tunde järgi jälle mingis kohas keset mittemidagit – isegi elektrienergia sai see jaam suurelt diiselgeneraatorilt. Kell 5 jõudsime ja kell 7 tehti jaam lahti, seega 2h ootamist. Vahepeal ilmus üks mootorrattur kes oli pärit Sydneyst ning uuris mis me teeme ja miks me üldse siin oleme, kuna siin ei ole midagi tarka teha.

Broome’is ei ole tõesti midagi tarka teha, tegu rohkem turistilinnaga ning kaubad on kallimad kui mujal ning kõik kohad on väikeseid poekesi täis. Leidsime õnneks ka üles COLE’s supermarketi mida võib Austraalia mastaabis võrrelda meie Säästumarketiga aga kaubavaliku poolest on tegu rohkem Prisma või Rimiga. Ostsime toiduvaru aga täna polegi midagi veel söönud ja ei söö ka kuna käes on öö – siin on lihtsalt hetkel veel meie jaoks liiga palav ja niiske – toas konditsioneeri õnneks ei ole, kui oleks, siis me ei harjuks vist kunagi selle kliimaga, selle asemel on suur ventilaator nagu Ameerika filmides.

Perthist ära, sõidame maale

2009-03-16T08:06:00.000-07:00

Täna tegime kell 10 hostelist check outi ja jätsime oma kotid sinna hoiule. Plaan oli leida auto, millega hakata liikuma põhja poole. Uurisime erinevaid kuulutusi ja otsustasime platsidelt midagi asjalikku leida. Albany road oli erinevaid müügiplatse täis, kuid enamus müüsid kasutatud liisingautosid ning need ei sobinud meie hinnaklassiga. Otsustasime, et 2000 dollarit kulutame auto peale ja mitte rohkem. Mingi hetk hargnesime laiali kuna kambaga koos oli raske midagi leida ja aega ka polnud jalaga segada. Mingi hetk leidsin mitu soodsat platsi ning müügimees leidis just sobivas hinnaklassis auto. Pakkus 1990 dollari pealt 1700 dollari peale hinnatud Toyota Camryt, mis oli sedaan ning suht räämas seisukorras. Kuna teised midagi ei leidnud, siis kutsusin nad seda vaatama. Kõrval oli aga Mitsubishi Magna (Euroopas tuntud pigem Galantina), universaalkerega. Mingi hetk läks jutt sujuvalt selle peale ning müügimees jällegi hindas selle meie jaoks alla 3900 pealt 2500 peale. Veidi mõtlemist ja juba olingi kvartali vahel proovisõitu tegemas – krt valel pool peab ju sõitma koguaeg :D... Igastahes käisime selle raha välja ning olime õnnelikud kuna sinna autosse mahtusime vabalt neljakesi ära ning kotte ei pidanud kuidagiviisi paigutama kuna universaali pagasiruum on lihtsalt TOHUTU!

Lahkusime Perthist, kuna selle linnaga oli kõik ühelpool – kokkuvõttes tundus Perth suhteliselt igav linn, kogu tegevus toimus keskuses ning ülejäänud osa linnast moodustasid ühekorruselised elamud.

Sõitsime Geraldtoni, kuna see jääb poole tee peale Carnavronist. Umbes 450 km sõitu ja üritasin jääda koguaeg vasakule sõidurajale, kuigi see oli raske. Geraldtonis võtsime ikka ühe ringtee „otse“ kuna kõik teised autod lihtsalt seisid sissesõitude ees ja ootasid mida me teeme.

Üldiselt hankisime tanklast infot hostelite kohta ning sattusime kahtlasesse kohta mis varem on olnud haigla ja praegu on hosteliks tehtud ning kõrval on vist meditsiinikool. Saime süüa teha ja pesta ning nüüd on jälle inimese tunne peal.

Põhja pool on üldiselt keskmiselt 10 kraadi soojem kui Perthis, seega kui siiamaani oli keskmine 32 kraadi, siis siin võib arvestada 40 kraadise kuumusega. Ei kurda. Homme vast sõidame edasi Carnavroni (või on see Carnarvon ikkagi?)

Pühapäev

2009-03-15T05:59:00.000-07:00

Oli puhkepäev.

Ookeanis ja liikluses

2009-03-14T05:36:00.000-07:00

Tänase katastroofiliselt ilusa ilma puhul võtsime suuna jalgratta laenutuse poole, et ookean oma silmaga üle kaeda. Kuigi juttude järgi pidi distants olema kuskil 12 kilomeetrit, siis meie sõitsime täpselt otse Freemantle’sse ning see maa oli hoopiski 18 kilomeetrit. http://maps.google.com/maps?f=d&source=s_d&saddr=Riverside+Dr&daddr=Canning+Hwy+to:Canning+Hwy+to:Canning+Hwy+to:Stirling+Hwy+to:-32.034819,115.745988&hl=en&geocode=FUNEGP4dwiHoBg%3BFR4BGP4dCyToBg%3BFb6LF_4daMLnBg%3BFdk7F_4dzSPnBg%3BFUgqF_4dYkzmBg%3B&mra=mi&mrcr=4&mrsp=5&sz=15&rtol=0,1,2,3,4&dirflg=w&sll=-32.036748,115.761266&sspn=0.020191,0.038624&ie=UTF8&z=15 Korralikke rattateid linnast väljas või pigem väljaspool kesklinna näeb harva, sõitsimegi seega jalakäijate tee peal mis oli ka vist jalgratturite jaoks mõeldud. Tagasitulles kasutasime mugavusest autoteed. Ahjaa, need segased sõidavad ju koguaeg valel pool, seega võtab päris pikalt aega enne kui aru saad kuskohast järgmisel ristmikul auto tulla võib ja üldse oli kogu see liiklus suht kaootiline – on hetki kus kõikidel suundadel on fooris punane ees, isegi jalakäijatel, ning siis jälle mingiks hetkeks lastakse jalakäijad üle tee. Foori roheline tuli põleb max 5 sekundit, siis hakkab punane vilkuma ning kui punane põleb siis umbes minuti pärast hakkavad ka autod liikuma. Ja see on igal ristmikul nii.

Rand oli valge peene liivaga, täpselt nagu postkaartidel ikka on olnud ning vesi oli helesinine. Kuna temperatuur oli päikese käes kindlasti üle 30 kraadi kanti, siis tundus vesi külmana ja väga ei viitsinudki sisse minna, tegin jalad märjaks ning pärast vedelesime mõned minutid liiva peal maas.

Tagasisõiduga läks kiireks kuna rattalaenutus pandi kell 18 kinni ning me ei olnud huvitatud lisa-ööpäeva eest maksmisest. Väikese hilinemisega siiski saime asjad aetud ning tappev rattaretk loeti lõppenuks – Annikalt võeti ära sõnaõigus selliste ürituste korraldamises.

Kohalikku ühistransporti me ei ole siiamaani veel süübinud aga täna avastasime, et kogu linn on jagatud tsoonideks ning tsoonisisene transport on tasuta (enam ei viitsi hostelist keskusesse jalgsi minna) Tsoonist teise tsooni sõit maksab 1.60 AUD ja kui mitut tsooni vaja läbida, siis vist veelgi rohkem.

Hommikul sai ka otsustatud, et nädal Perthis on läbi saamas ning võiks edasi minna. Sihtkohaks saab vist Carnarvon, mis asub mööda rannikut 900 kilomeetrit põhjapoole või Manjimup, mis asub umbes 500 kilomeetrit lõunas. Põhjas on praegu kuumalaine, lõunas on ilm mahedam ja jahedam.

Reede

2009-03-13T05:37:00.000-07:00

Algas tavaliselt uimaselt. Plaan oli minna linna ja rentida rattad ning huvi pärast ka tööbüroosse vaadata. Kui liikusime jõe äärde, siis nägime, et vaateratas on pandud tööle (The Wheel of Perth) ning otsustasime 15 dollari eest sellega sõitma minna. Kuna ilm oli väga hea, siis saime teha 4 ringi kuni meid maha lasti. Vaade oli mõnus nind konditsioneeritud gondel maitses hästi. Edasi oli plaan rattarenti jalutada (see asub keskusest 2 km kaugusel) kuid kui me sinna jõudsime, siis oli kell juba 14 ning kella 18ni oleks saanud võtta - seega jäi ära. Järgmisena näitas GPS suunaks Perthi loomaaia. Jõime veidi jäävett ning tugevamad võtsid eliit eined mingis jahtklubi restoranis - teenindaja sai endale 2 EEK mälestuseks. Kui ta tuli hiljem küsima, et mida see väärt on, siis Aivar ütles talle, et see on täiesti väärtusetu sedel. Edasi loomaaia juurde jõudes otsustasime, et kui see tunni jooksul suletakse, siis pole mõtet sinna minna ja ega Perth pole ainuke linn kus on loomaaed - läksime bottleshoppi ja võtsime külmad siidrid. Liikusime täna viiekesi. Meie neli + Rait, kes on meiega samas hostelis ning edasi liigub ka vist meiega.

Kogu see ring mis me tegime (vaadake Google Mapsi abil Perthi, siis saate aru mis ringi me ümber jõe teha saime ;)) oli pikkuselt umbes 15-20 kilomeetrit ning peale seda oli jalgadel ikka korralik valu sees. Plussiks asja juures oli see, et kui Aivar hommikul kell 9 õues käis, siis tundus talle külm olevat ning me võtsime igaks juhuks pusad peale - külm aga ei olnud...pigem nii hea soe 25-29 kraadi ja vahepeal oli tuuline.

Igastahes ostsime poest riisi, KÄNGURU-hakkliha, sibulat, küüslaauku, kurki, tomatit, tortillasid ning saime sakslastelt mingit head majoneesi ning tegime mingi metsikud söögid endale nii, et kõik ägisevad.

Hostelis on üldse väga kift rahvas - sakslased-rootslased-prantslased-eestlased-austraallased-inglased jne... enamus on noored kuid mõni on ka päris vana.

Igastahes hosteli taga basseini ääres on keeltekooli wifi hetkel, seega ei pea mobiiliga netti kasutama ning õues on malbelt soe.

Homme võtame hommikul suuna rattalaenutusele ning siis India ookeani äärde. Pidi umbes 12 kilomeetrit olema see retk.

Tegemised

2009-03-12T04:24:00.000-07:00

Kohapeal on vaja kindlasti kohalikku numbrit, pangakontot, enamasti ka viisakleebist (kuna kõikidel tööandjatel ei ole internetti, et e-viisat kontrollida), TFN (tax file number).

Tegin omale konto Commonwealth panka, kaks kontot – säästukonto ja deebetkonto, igakuine teenustasu on 4 dollarit, raha väljavõtmine CW ja West Bank automaatidest tasuta, mujalt tasu eest, aga sellepärast ei tasu muretseda kuna CW on Austraalia suurim pank ning nad ostsit ka West Banki ära. Konto tegemine neljale võttis aega umbes tunni, küsiti mõned küsimused ja soovitati teenuseid, ülejäänud aeg läks telleril paberite täitmiseks. Kaardid ja asjad saadetakse postkontorisse kuna me ei pruugi enam sellel ajal samas hostelis olla.

Viisakleebis – väga lihtne, immigratsioonibüroo asub hostelist mööda tänavat kesklinna poole, raudteejaama vastas. Võtsime numbri ja ootasime tund aega ning Austraalia onu trükkis ning kleepis meile passi vastavad sildid.

Telefonikaart. Soovitatavalt „prepaid“ pakett, ehk Eesti mõistes kõnekaart. Kui Eestis ostad kioskist stardika ning asud kohe kasutama, siis seal tuli telefonipoes täita mõned paberid, siis maksta SIM kaardi eest 4 dollarit (minu käest unustati raha küsida :D ) ning siis tuleb osta veel laadimise voucher. Arvate, et edasi läks lihtsalt, siis eksite. Järgmisena tuleb see SIM aktiveerida – seda saab teha netis, aga Aivar arvas, et äge oleks telefoni teel teha – see võttis tal oma pool tundi. Vaja läheb: nime, aadressi, kontaktnumbrit jne jne... me tegime pärast veebis, seal oli ka ikka palju infot vaja täita. Edasi tuleb oodata kuni su SIM registreeritakse Optuse võrku ning siis on vaja sinna laadida krediiti. Mina võtsin TurboCap 40 variandi mis maksis 40 dollarit ning sellega saab 400 dollari ulatuses teenuseid kasutada (400 dollarit on umbes täpselt 3200 krooni) + internet.

TFN number – selle saab teha internetis aga hetkel on veel tegemata kuna see saadetakse 2 nädala jooksul sinupoolt antud aadressile – seega teeb hiljem kui oleme paiksemad.

Neljas päev - Eestis tagasi

2009-03-11T23:02:00.000-07:00

Kell 00:01 avastasime, et on täiega uimane olek magamisest ning ei olnud isu kuskile välja minna. Aivar ja Annika ikkagi käisid kuskil ning rääkisid hommikul, et neli eestlast kes siin viibisid, sõidavad oma ostetud minibussiga homme Darwinisse (ca 2000 km põhjapoole Perthist). Igastahes väga kummalised tüübid olevat olnud.

Magasime mingi täiega lõunani, või Eesti hommikuni. Annika käis teiste eestlastega täna rannas ära ning sellel ajal käis toas 3x koristaja – me vastasime talle resoluutselt – magades. Õhtul liikusime uuesti telefonipoodi, et saaks veel ühe kõnekaardi ning otsustasime panka minna, et oma numbrid teatada aga see oli just kinni pandud (kella viiest pannakse enamus kohti kinni). Ostsime siis mõned siidrid ning siirdusime hosteli lähedal kõrvalkvartalis asuvasse Hyde park’i kus sai rahulikult murul istutud ning ühel hetkel vene keelt kuuldud.

„Kodus“ tegime tatraputru (seekord oli meie pliit dushiruumis, rõdul tundus tuuline olevat) ning nüüd kõik vedelevad omaette. Hosteli kõrval on keeltekool ja seal ka tasuta wifi (meil ka sellised vahvad kõnekaardid millel on olemas mahupõhine interneti kasutusvõimalus).

Homme üritame uuesti panka minna ning uurida ka aussijob büroost, et mis piirkonda tasuks edasi liikuda, et veidi raha teenida.

Kontakts

2009-03-11T07:02:00.000-07:00

Eesti numbrit nii tihti enam sees ei hoia, odavam on Eestisse helistada isegi siinse kaardiga.

Seega: +61422143243

Kolmas päev

2009-03-11T06:54:00.000-07:00

Kolmas päev hakkas lennukis ning peamiselt juba maandumisprotseduuridega mida pole vaja täpsemalt kirjeldada. Passikontrollist saime läbi suhteliselt valutult, kõigepealt passi löödi tempel ja kontrolliti „kollast kaarti“ ning siis liikusime pagasilindi juurde kust tulidki juba meie seljakotid. Edasi ootasime tolli järjekorras mõne minuti ning küsiti meilt kas on toitu või midagi värsket kaasas, kuna oli, siis suunati karantiini järjekorda, see liikus ka väga edukalt ning mingeid probleeme ei olnud, näitasin onklile kamatahvlid ette ning ta leidis ka kotist pudeli „Saaremaa X“. Mehe nägu läks särama kui nägi, et tegu on 10 voldise patareiga. Edasi juba olimegi lennujaama avalikus osas ning tegime viimaseid ümberpakkimisi. Meiega koos lennanud Siim ja Ave jäid ööseks lennujaama ööbima ning mõtlevad mida edasi teha homme. Me võtsime takso ja sõitsime hostelisse. Taksojuhile meeldis meie inglise keele oskus ning võttis sõidu eest 40 AUD (80 krooni nägu). Hostelis juba meid oodati ning suunati tuppa – erilist luksust ei oodanud aga kindlasti parem kui jagada kümne inimesega tuba. Oleme neljakesi samas toas ja meil on rõdu + oma vannituba-wc. Mõtleme mida edasi teha, sest kell on hetkel kohaliku aja järgi 5 AM (hommik) ning mingit tahet magama minna küll ei ole kellelgi.

Siiski magasime umbes 4h ning siis sai mindud hommikusöögile, mis ei olnud hommikusööök.

Edasi võtsime suuna kesklinnale ning ületasime enda päevaplaane: käisime ära immigratsiooniametis ning oleme nüüd ametlikult ajutised residendid, tegime endale pangakontod Commonwealthi pangas ning ostsime kõnekaardid (nüüd on mul internet igalpool olemas). Kuna mitme päeva asjad said ühe päevaga tehtud, siis nüüd ei teagi mida järgmistel päevadel ette võtta.

Õhtusöögiks keetsime rõdul priimusega tatraputru, mis sest, et leidsime ukselt sildi, et süüa-juua toas tegelikult ei tohiks, igastahes on meil oma pliit olemas ning toidu peale väga palju raha ei lähe.

Nüüd istuvad kõik oma vooditel ning on omaette internetis. Külas käis ka veel üks eestlane - Rait... kes arvas, et homme läheb teeb pangakonto ning räägib meile kogemusest - kuigi meil täna kõik asjad said tehtud.

Ilm on sügisene: +28 kraadi sooja ja selge ning päikseline.

Teine päev - Dubai

2009-03-09T20:43:00.001-07:00

7:35 Dubai (gmt +4)
Öö veetsime luksuslikus lennukis, õhtul serveeriti metsik toidulaadung ning koguaeg sai filme-muusikat kuulata vaadata ning kogu lennu jooksul serveeriti kohvi-teed-mahla. Dubaisse jõudsime täpselt päikesetõusul ja soojust nii +23 kanti. Ootame kella kümneni, siis umbes lendame edasi.

Esimene päev - Tallinn-London-Dubai

2009-03-09T20:42:00.000-07:00

9. märts, lennukis

Ronald, Heikki, Madis ja Rasmus kostitasid lennujaamas mind pudeli Saaremaa X’ga, kamashokolaadide ja spetsiaalsete hittidega plaadiga. Eks paistab kuidas Austraalia toll sellele 10% õllele reageerib – õnne see neile ei too. Hetkel (eesti aja järgi 17:39) oleme 11 km kõrgusel Euroopa kohal ning lendame Londonisse (LGW). Estonian-Airi lennuk on nagu on – ljasnagorski buss, vähemalt sai midagi süüa + juua (nagu kombeks – joome veini). Aivaril on kaasas lektüür Austraalia kohta (Lonely Planeti teatmik) aga seal keskendutakse vaid sellele kui midagi juhtub: astud midagi jalga, saad hammustada, saad kriimustada jne jne jne... Kõrval istub inglisemees kes koguaeg magab ja vahepeal tellis teed ning saiakest – stereotüüp? Aeg vaadata ära uus Family Guy osa. Minu arvutiga ei ole hetkel ikka mitte midagi peale hakata kui internetti ei ole – videosid ei ole, mänge ei ole, muusikat veidi on – ikaldus.

Kell on 16:30 (GMT) ja tundub, et hakkame veidi kõrgust langetama. Lennujaamas peaksime olema 17:15

18:24 (gmt) London Gatwick lennujaam: tegime ära check-in’i Emirates juures ning läbisime turvakontrolli (kingad pidime ka jalast ära võtma + Arne ikka piiksus) Nüüd ootame, lend läheb 20:10 ja Annika pakub kahtlast kilepakendi kana.

Me pole ainsad

2009-03-04T12:20:00.000-08:00

Täna tuli mulle postkasti kiri, et sama lennuga liiguvad Perthi veel mõned eestlased: Ave ja Siim. Vahetasime kontakte ja kohtume lennujaamas!

Lennuplaan

2009-03-03T02:43:00.000-08:00

Kõik kellaajad on kohaliku aja järgi

TLL - LGW
16:15 - 17:15

LGW - DXB
20:10 - 07:00

DXB - PER
10:45 - 02:25

Kokku: 27h 10m

Esimene sissekanne

2009-02-28T15:46:00.000-08:00

Testime siis selle blogimise kah ära.

Asjast: liigume neljase seltskonnaga teisele poole maakera, esimene peatus Londonis, teine peatus Dubais ning siis juba Perthis kohal. Esimese nädala(d) viibime suurlinnas, ajame maksuasjad korda, teeme pangakontod, uurime kuhu vaikselt edasi liikuda.

Stardini on jäänud 10 päeva ja toimumas on esimesed ettevalmistused: broneeritud on hostel praktiliselt Perthi kesklinna, prinditud lennukipiletid, tehtud tervisekindlustus, olemas on enamvähem nägemus sellest, mis toimuma hakkab. Vaja oleks veel fotokat - seda vist vaatab kohal olles. Koti pakkimise jätab paar tundi enne väljalendu - siis on kõige suurem võimalus, et ei pane mõttetuid asju kaasa mida vaja ei ole :)

Aitab küll, ei tasu asjaga liiale minna. Üritab eeloleval ajal siia veel midagi uuenduseks luua ja kõiki asjade käiguga kursis hoida.